<h1 style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt; TEXT-ALIGN: justify” align=”justify”>Voore 9-kl kooli 1991. aasta almanahhis on 9. kl õpilase Kätlin Daśkova poolt kirja pandud järgmine rahvajutt.
Kunagi väga ammu elas Roela mõisas rikas ja ahne mõisnik. Oli sel mõisnikul imekena, juba meheleminekuikka jõudnud tütar. Kahjuks oli tüdruk pöörane mis pöörane. Kord passis ta kogu päeva ballikleite selga, siis aga istus terved päevad üksinda toanurgas ega rääkinud sõnakestki. Mõisnik kuulutas üle terve Eestimaa, et see, kes tema tütre terveks teeb, võib ta endale naiseks kosida ja saab pealekauba pajatäie kuldrahasid.
Hakkasidki kosilased mõisas voorima, aga ei kellegi toodud rohi teinud tüdrukut terveks. Siis, just jaanilaupäeva hommikul, ilmus mõisasse lihtne talupoiss. Ta näol oli kelmikas naeratus ja peos ei olnud midagi muud kui pärnaõied. Poiss tegi mõisahärra ees kummarduse ja ütles: “Aulik härra, need pärnaõied on korjatud Voore pühast hiiest. Keetke neist teed, andke seda oma tütrele juua ja ta saab terveks. Tasu järele tulen ma hiljem.”
Pärnaõitest keedeti tee ja anti seda pöörasele tüdrukule juua. Ja vaata imet — seitsme tunni pärast oli mõisapreili normaalne nagu teisedki inimesed. Mõisahärra aga ehmus, et ta peab oma tütre mingile närusele talupoisile naiseks andma, lisaks veel paja kuldrahadega. Kõigepealt otsustas ta rahapaja ära peita ja hakkas Kallivere poole jooksma. Jõudnud Madi-Mihkli mäele, kaevas ta sinna suure augu ja asetas rahapaja auku. Ruttu ajas ta nüüd augu kinni. Kui ta koju jõudis, oli jaanilaupäeva õhtu juba kätte jõudnud. Külamehed olid pargis süüdanud suure jaanitule ja lõid selle ümber tantsu. Üks tantsijaist oli aga tema tütar. Ja vaata! Teda keerutas seesama talupoiss, kes pühast hiiest pärnaõisi oli toonud, mis tüdruku terveks tegid. Seda nähes vihastas mõisnik nii koledal kombel, et kukkus maha ja suri sealsamas. Mõisapreilist aga saigi hiljem talupoisi naine. Kullapada jäi küll saamata, kuid ega ta kullast nii väga hoolinudki.
Rahvasuu teab rääkida, et see, kes jaanilaupäeva öösel Madi-Mihkli mäele kaevama läheb, võib kullapaja üles leida, kuid tal peab sama puhas süda ja aus meel olema nagu sel talupoisil.
Voore 9-kl kooli almanahhi tõi mulle tutvumiseks minu hea Tartu Annelinna korterinaaber, Tartu Ülikooli emeriitdotsent Kalle Velsker. Nagu temalt kuulsin, oli Madi-Mihkli talu, kuhu kuulus ka muistendis kirjeldatud mägi, tema vanaisa Kaarel Auna talukoht. Olles töökas ja ettevõtlik mees, jõudis ta oma koha mõisa käest naabertalunikest varem välja osta. Seejärel aga levis ümbruskonnas jutt, et kust see Auna Kaarel selle raha mujalt ikka sai, kui otsis üles ja kaevas välja Madi-Mihkli mäe kullapaja. Sellest hoolimata oli olnud nii enne kui ka pärast talu päriseks ostmist varanduseotsijaid, kes püüdsid rahapada öösiti üles leida. Tunnistusena nendest ebaõnnestunud käikudest võis hommikuti leida mäelt välja kaevatud ja alla orgu veeretatud kive. Kui aga Madi-Mihkli mägi hiljem põllumaaks üles kaevati, oli sealt välja tulnud vanade sõjariistade tükke — odaotsi ja muud. Vanaisa Kaarel Aun oli need leitud esemed viinud Tartusse Eesti Rahva Muuseumi.
ARVI LIIVA
