Kes Sa oled ja kust Sa tuled?
Sündisin, kasvasin ja keskkooli lõpetasin Võrus, lapsepõlve suved ja nädalavahetused möödusid enamasti Setumaal vanavanemate juures. Pärast keskkooli lõpetamist asusin õppima Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja suhtekorralduse erialale. Viimased kolm aastat olen seega Tartus elanud ning plaanin sinna ka kauemaks jääda, sealne õhkkond ja linn on minu arvates väga lahedad.
Kuidas puutusid esimest korda ajakirjandusega kokku?
Kooli ajal oli kokkupuude ajakirjandusega üsna põgus ? piirdus suuresti vaid lehtede lugemisega. Minu ajal ei olnud meie koolis ka oma ajalehte. Kuna mu vend Lauri, kes tol ajal juba ülikoolis ajakirjandust õppis, oli aga Noorte Meediaklubi liige, kutsus ta meid 12. klassis meediaklubi sügisesesse suurlaagrisse Lähtel.
Miks otsustasid ajakirjandust õppida?
Keskkooli lõpus oli mul sarnaselt paljudega tulevik üsna segane, mingit väga suurt tungi või huvi mõne kindla eriala vastu mul ei olnud. Et olin aga venna kaudu tuttav päris paljude toonaste ajakirjandustudengitega, kujutasin ka enam-vähem ette, mida see eriala endast kujutab. Ja kuna ka seltskond tundus tore, langeski otsus just selle eriala kasuks.
Paberid said sisse antud ka riigiteaduste erialale, kuid kuna pooljuhuslikult olin esimeseks eelistuseks märkinud ajakirjanduse ja suhtekorralduse, asusingi seda õppima.
Mis on Noorte Meediaklubi (NMK)? Miks on NMKd vaja? Kas noored on tänu NMKle ajakirjandusest teadlikumad?
NMK on mittetulundusühing, mis on loodud Eesti kooliajakirjanduse edendamiseks ja taseme tõstmiseks ning noortes meediahuvi äratamiseks. Meediaklubisse kuulub tore seltskond noori, kellest peaaegu kõik õpivad või on mingil ajal õppinud TÜ ajakirjandusosakonnas.
NMKga korraldame me mitmesuguseid koolitusi, alates mõnetunnistest kiirkursustest kuni 3-päevaste laagriteni, mille käigus noored saavad natuke põhjalikuma ülevaate meediast ja ajakirjandusest ning õpivad lugusid kirjutama. Eks paljudele noortele olegi need meie laagrid esimene tõsisem kokkupuude ajakirjandusega, kuid eelkõige käivad meie koolitustel siiski kooliajakirjanduses tegevad ja sellest ise huvitatud noored, vägisi me kedagi laagrisse ei vea.
Kuidas sattusid NMKsse? Palju võtab NMK Sinu vabast ajast?
Ülikooli astudes suhtlesin palju just selle seltskonnaga, kes NMKd veab, oli üsna loogiline käik, et ka ise hakkasin sellega tegelema. Nüüdseks olen siis juba kolm aastat laagrite korraldamisel ja koolitamisel kaasa löönud.
Väga palju aega sellega tegelemine aga ei võta. Meid on klubis peaaegu 20 inimest ning suurtesse laagrisse on neist kaasatud 12-13 inimest. Samuti ei ole meil igapäevast tegevust, töötame eelkõige projektipõhiselt. Aastatega on välja kujunenud kindlad üritused, mis alati toimuvad ning nõuavad rohkem organiseerimist, väiksemate koolituste läbiviimisega tegeleme eelkõige siis, kui meil endil aega on.
Samuti oleme aastatega leidnud üsna hea laagrimudeli, mis meie arvates hästi töötab ning korraldaminegi edeneb tänu sellele praegu omajagu lihtsamalt kui näiteks kolm aastat tagasi. Sahmimist on küll enne laagreid palju, alates WC-paberi hankimisest ja ruumide koristamisest kuni konspektide printimise ja loengute ette valmistamiseni.
Siiski on NMK laagrid meie endi jaoks eelkõige fun, keegi ei organiseeri, hambad ristis. Kui need oleksid vastumeelsed, siis me neid ei teeks, sest mingit materiaalset kasu me sellest ise ei saa.
Töötad Jõgeva maavalitsuse pressiesindajana, kuidas siia sattusid?
Endine maavalitsuse pressiesindaja Kristi Terep saatis ülikooli meililisti kirja, kus otsis kolmeks kuuks asendajat, kuni ta ise Soomes õpib. Varem olin töötanud eelkõige ajakirjanduses, aga mõtlesin, et miks mitte proovida ka n-ö vastasleeris ning nii ma siia sattusingi. Praeguseks on kolmest kuust poole kohaga asendamisest saanud täiskoht ning peagi hakkab täis saama esimene aasta.
Enne maavalitsusse tööletulekut tegin ma Eesti Noorteühenduste Liidu noorsootöö infolehte Aken, samuti olen teinud kaastöid mitmetele väljaannetele ning töötanud Võrumaa Teatajas.
Palju oled Sa Jõgevamaaga tuttavam kui enne pressiesindajana tööle asumist?
Enne tööle asumist ei teadnud ma Jõgevamaast eriti midagi. Minu teadmised piirdusid piltlikult öeldes sellega, et tegemist on väikese maakonnaga Tartust põhja pool, mille keskus on Jõgeval. Praeguseks on pilt minu jaoks kardinaalselt erinev ? olen käinud omavalitsustega tutvumas, mis on andnud palju. Maakond hakkab enam-vähem “selgeks saama?. Kuid võrreldes inimestega, kes ise Jõgevamaalt pärit, on minu teadmised siiski vist üsna pinnapealsed.
Sinu üks eesmärkidest pressiesindajana on panna üle-eestilised ajalehed rohkem Jõgevamaast kirjutama. Kuidas Sa seda saavutad?
See on vaid üks meie eesmärkidest. Ülesanne on siiski üsna raske, üle-eestilist uudistekünnist suurte lehtede või tele jaoks pole just väga kerge ületada. Aeg-ajalt see siiski õnnestub ning eks ma üritan edasi töötada selle nimel, et ikka sagedamini saadaks meie maakonna tegemistest teada ka mujal.
Miks peaks õppima ajakirjandust ja suhtekorraldust?
Ega tegelikult ju ei peagi, kui ei taha. Aga kui meedia ja kommunikatsiooni ning informatsiooni liikumine huvitab, siis võiks. Akadeemiline kõrgharidus on siiski väärtus omaette, kuigi praegusel hetkel ei oma paljud ajakirjanduses töötavad inimesed vastavat kõrgharidust.
Palju Sa ise ajalehti, ajakirju, online- uudiseid loed?
Kindlasti loen rohkem kui tavaline eestlane, sest see on lihtsalt osa minu tööst. Igal hommikul vaatan ma läbi suuremad päevalehed ja ka kohalikud lehed. Päeva jooksul vaatan mõned korrad üle ka online-uudised.
Hiljaaegu käisid Sa hääletades ?veitsis. Räägi sellest natuke lähemalt.
Mõte minna “häälega” Euroopasse oli tegelikult juba paar aastat vana. Üldse meeldib mulle hääletada, suveperioodil teen ma ka Eestis seda sageli ? kohtab palju huvitavaid inimesi ning mis seal salata, eks see on ka omajagu odavam kui autoga või ühistranspordiga liigelda.
Hääletades oled sa vaba ? ei pea jõudma kuskile kindlaks ajaks lennukile vms. Samuti meeldib mulle hääletamise spontaansus ? erilisi plaane ei pea tegema ning lähed täpselt sinna, kuhu soov tekib ja mis huvitav tundub.
Minu mõte oli tegelikult minna läbi ?veitsi Lõuna-Prantsusmaale. Kuid et ?veits oli lihtsalt nii ilus, jäime sinna natuke kauemaks. Samuti on ?veitsis peaaegu võimatu hääletada, sest seal ei ole kohti, kus hääletada ning puudub hääletamiskultuur ? inimesed ei kipu eriti peale võtma. Ka teedega on neil kehvasti ? maad otse läbivaid teid ei ole, need keerutavad enamasti mägedes ja ümber nende. Saksamaal on ses suhtes palju lihtsam ? hääletad kiirtee ääres tanklast tanklasse ja liigud edasi väga kiiresti..
Oma reisi ajal ööbisime mitmel pool ? telgis nii kuiva ilma kui paduvihmaga; autos, raudteejaamas, kämpingus ja täiesti võõraste ning külalislahkete ?veitslaste juures.
BIRGIT KASTEPÕLD
