Kunagi Eesti Põllumajanduse Akadeemia ja kümmekond aastat Eesti Põllumajandusülikooli nime kandnud kõrgkool sai tänavu nimeks Eesti Maaülikool. “Ülikooli nime muutma ajendas meid siin antava hariduse sisu uuenemine. Juba ammu ei õpi noored siin enam ainult põllumajanduslikke erialaaineid. Nii on võimalus omandada laialdasi teadmisi keskkonnakaitsest ja loodusressursside kasutamisest, loodusturismist, linna- ja tööstusmaastike korrastamisest. Meil õpitu on enamal või vähemal määral seotud maaga,” kõneles rektor Karis sissejuhatuseks. Karis märkis, et Eesti Maaülikoolis on praegu üheks populaarsemaks erialaks kinnisvara planeerimine. “Mõiste kinnisvara mõjub noortele meelitavalt, kuigi selle eriala omandamisel ei õpita kaugeltki ainult kinnisvara ostmist ja müümist. Samuti on suur huvi õppida keskkonnakaitsega seotud erialasid ja maastikuarhitektuuri. Soov õppida põllumajanduslikke erialasid aga järjest väheneb, mis on ka Euroopas trend. Kaasaegsetes farmides ongi vaja mitte ainult kitsalt loomakasvatuse alaseid, vaid märksa avaramaid teadmisi. Soov õppida veterinaarmeditsiini on päris tugev, kuid enamus üliõpilasi soovivad tegelda ennekõike siiski väikeloomadega, mis arvatavasti on tingitud ka loomakliinikut tutvustavate telesaadetest. Põllumajandusloomadest on erksam huvi hobuste vastu.” Rektor rääkis Eesti Maaülikooli koostööst üle-eestiliselt ja ka konkreetsemalt Jõgeva Sordiaretuse Instituudiga. “Üliõpilastele on sordiaretuse instituut jätkuvalt praktikabaasiks, sealsed teadurid kaitsevad meie kõrgkoolis oma väitekirju. Minu arvates võiksid suhted instituudiga veelgi tugevneda, see tuleks instituudile kasuks ka teadus- ja aretustöö rahastamisel.” Professor Alar Karis andis pressikonverentsil omapoolse hinnangu Eestimaa arengule: “Eestimaa paistab kirju. Pealegi on täna esmaspäev, mis nagu ikka teatud mõttes masenduse maiguga. Töönädal on alanud, kuhjunud on uued probleemid. Tunda annavad ka Eesti riigi hädad ja probleemid, mida me kõik läbi elame. Kindlasti on täna elu parem kui kakskümmend aastat tagasi. Milliseks kujuneb aga tulevik, on meie endi otsustada. Samas tunnen, et viieteistkümne aasta tagune optimism on kohati asendunud pessimismiga. Selle vähendamiseks ei tasuks ajakirjanduses võimendada nende välismaale õppima ja tööle asunud noorte seisukohti, kes väidavad, et Eestimaal polegi võimalik korralikku haridust saada ning kes toonitavad, et Eestisse ei tasu tagasi tulla. Meie mõtlemine peaks aga olema rohkem riigikeskne, sest oma riik väärib igal juhul armastust. Muide, olen otsustanud oma mõtete selgitamiseks kirjutada arvamusloo, mille pealkiri oleks “Oma riik ja oma kasu”, et arutleda nende mõistete vahekorra üle.” JAAN LUKAS
13.11.2006
blog comments powered by Disqus
