Eesti Maaülikool viis 24. mail riikliku keskkonnaseire programmi raames Peipsil läbi järjekordse proovivõtu. Järve ökoloogilise seisundi hindamist võimaldavad proovid võeti Peipsi Suurjärve neljast punktist ja Lämmijärve kahest punktist piiriveekogu Eesti poolelt. Päeva eripäraks oli aga järve setteuuringute algatamine.
Viimaste aastate seiretulemused on näidanud, et Euroopa suurima piiriveekogu ökoloogiline seisund jätab soovida. See kajastub veeõitsengutes, nendega kaasnevas öises hapnikupuuduses, vetikamürkide olemasolus vees, mudastumises, kaldavee reostuse suurenemises, kalakoosluse tasakaalustamatuses. Fosfori kõrge sisaldus vees aga vihjab setetesse talletunud varude osalusele järve eutrofeerumise protsessis. Madalates järvedes tõmmatakse setteosakesed kergesti hõljuvasse olekusse, kust teatud tingimuste juures võib fosfor vabaneda vetikatele kättesaadavas vormis. Senistes Peipsi järve uuringutes on keskendutud peamiselt toiteainete väliskoormusele, s.t. koormusele, mis pärineb väljastpoolt järve). Samas pole toiteainete vabanemist setetest (sisekoormust) Peipsis ning selle mõju vee kvaliteedile ja elustikule uuritud. Selleks, et uurida sette-vesi piirpinnal toimuvate protsesside ulatust Peipsis, paigaldati Eesti Maaülikooli Limnoloogiakeskuse ja Eesti Keskkonnauuringute Keskuse Tartu filiaali ühistöös järve kuude punkti nn settelõksud.
On oluline, et “lõksud” püsiksid järves sügiseni. Tegelikkuses on neile ohtlikud nii ettearvamatud ilmastikutingimused kui ka inimesed. “Lõksude” kadumine veest tähendaks, et töömahukas ja pikka aega planeeritud uuring jääks tulemusteta.
“Settelõksude” asukohad on märgistatud lippudega, mille peal on kiri “Eesti Maaülikool. Setteuuringud”.
Uuringu meeskond on siiralt tänulik kõigile, kes tähistatud katseseadmeid järves ei puutu.
Peaks mainima, et laeva edasiliikumist takistavad oluliselt järve unustatud kalavõrgud ja mõrrad. Ühe neist tõstis uuringulaeva Õnneleid meeskond koos roiskuva kalaga välja, kuigi neil oli niigi palju tööd. Kalavarud pole ometi ammendamatud ja neist peaksime me kõik hoolima.
OLGA BUHVESTOVA, EMÜ Limnoloogiakeskuse spetsialist
