Maasikad, maasikad, maasikad

Igasuguse töö üks põhitingimusi on distsipliin. Seda kas on või seda pole. Distsipliiniga harjutatakse inimest tema esimestest elutundidest, võib isegi öelda, et sekunditest alates. Meiega tehakse kõik selleks, et me ei karjuks, hoiaksime korda ning ajapikku õpiksime ennast ja teisi austama ning armastama.


Tänavuaastane koroonakriis, nagu ikka kriisid, on toonud välja kõik elu head ja halvad küljed. Samuti ujuvad vups ja vups pinnale kõik tegemata jätmised. Maasikakasvatajatel on tõsine mure ja sellest räägib ka tänane Vooremaa number. Võiks öelda, et üks mure rohkem lisaks kliimamuutustele ja halvale ilmale. See on töökäte puudus.
Oleme mugavustega harjunud ja isegi siis, kui midagi muud üle ei jää, oma käsi raske tööga hästi määrida ei taha. Üsna sujuvalt kadus eesti peretraditsioonist suguvõsa ühine kartulivõtt ja -panek. Masinad ja põllumajandustöötajad teevad töö kordi efektiivsemalt ja odavamalt ära. Seni, kui käidi maal sugulaste juures kartulivagudes koogutamas, oli veel miskit täna puuduolevat alles. Nüüdseks on ajad ja kombed muutunud.
Kadunud on nii harjumus ja kannatus rasket ja rutiinset põllutööd teha kui ka traditsioon ja oskused. Oskused, tänapäeval kõige suurem väärtus, maksavad ühiskonnas kõrget hinda.
Me kõik soovime kodumaised maasikaid, kuid selge on, et tänavu tuleb nende eest ühel või teisel moel rohkem maksta. Ja tahes või tahtmata – transiit toimib, autod vuravad Poola ja Leedu vahet ning odavam ja alati mitte halvem kraam ainult ootab piiri taga, et turul tühi koht sisse võtta.

blog comments powered by Disqus