Rahvamaja saal koguneb aegsasti enne näidendi algust publikut täis. Etenduse tehnilise külje lihtsustamiseks on näitlejate tarvis kohandatud ka osa lavaesisest põrandapinnast, seega hakkavad sündmused hargnema sõna otsese mõttes vaatajate keskel. Ja olgu etteruttavalt öeldud, et mõnes mõttes lugu ju meist kõigist räägibki.
Alustuseks astub lühikese sõnavõtuga üles Tabivere vallavanem Aare Aunap. ?Me kõik teeme aeg-ajalt teatrit ? nii kodus kui tööl. Selle eest aga, et Maarja inimesed võtavad vaevaks seda meie kõigi meelelahutuseks teha ning et nende etteasted heal tasemel on, me täname ja õnnitleme neid,? ütleb vallavanem ja annab Tiia Pärtelpojale kui näitetrupi juhile üle valla tunnuskirja.
Maarja raamatukogu juhataja Kaie Põdra annab lühiülevaate näitemängutegemise ajaloost Maarjas. Nii nagu mujalgi Eestimaal, on siingi näidendeid lavastatud-mängitud juba üle saja aasta tagasi. Et aga 1970. aastatel jäi siinkandis harrastusnäitlemine soiku, saab praegu siiski tähistada näiteringi 10. tegutsemisaasta täitumist.
Mine tea, mida arvanuks oma näidendi praegusest versioonist vanameister Kitzberg. Kui ta loo üle saja aasta tagasi ehk 1893. aasta suvel kirja pani, olid tema prototüüpideks ilmselt Mulgimaa rikkad, suurelised ja saamahimulised taluperemehed-perenaised. Et selline temaatika tol kaugel ajal aktuaalne oli, näitab juba kasvõi see, et ?Pila-Peetrit? kohe pärast valmimist Karksis otse käsikirjast mängiti, nagu on kirjas Villem Alttoa kommentaarides August Kitzbergi ?Kogutud teoste? 1955. aastal ilmunud väljaandele.
Komöödia, milles rikas taluperemees surres kogu varanduse sellele inimesele pärandab, kes talle aastaid tagasi ainsana appi tuli, kui ta viimases rahahädas oli, ning oma rikkad saagilootuses sugulased pika ninaga jätab, on loomulikult südant ja õiglustunnet soojendav. Inimestele meeldivad ikka lood, kus paha karistada saab ja puudustkannatanu oma hea südame tõttu jõukale järjele tõuseb. Nii juhtub ju muinasjuttudes ja mine tea, ehk vahel eluski, kuigi skeptikud on toonud kõnepruuki tänapäevase vanasõna, et ükski heategu ei jää karistamata?
Olgu sellega, kuidas iganes. Näitemängu uuendatud variant, kus Pula-Peeter oma varandusele kurkide-tomatite kasvatamise ja Leningradi müümisega aluse pani, Eesti Vabariigi taastudes suure talu tagasi sai ja veelgi rikkamaks tõusis, on Maarja näitetrupi esituses igati kaasahaarav. Ja igal juhul temperamentsemalt ette kantud, kui Kitzberg omal ajal ehk ette kujutanudki oleks. Seejuures ei tohi muidugi unustada, et loost on ?üle käinud? praegusaja kirjamehed, kes selle igati küünilisemaks ja kriminaalsemakski muutnud on.
Aplaus etenduse lõppedes on pikk ja soe, fännid ei ole lilledega kitsid. Tõelise üllatusega saavad hakkama Tabivere naisansambli esindajad Liia Koorts ja Tiina Teder, kes esitavad juubeliõnnitluseks Kadri Hundi laulu ?Üksteist peab hoidma?. ?Soovime, et teie samuti oma trupiliikmeid hoiaksite ja ikka koos edasi tegutseksite,? ütleb Tiina.
Midagi väga sooja ja ühteköitvat on järsku väikese hubase saali õhustikus, kui kahele eelmise päeva esinemisel külma saanud aravõitu häälele sealtsamast näitlejate pingilt toetust tuleb. Ja siis selgub, et sama laulu oskajaid on publiku hulgaski. Nii vähe ongi tarvis, et mõista: need inimesed on siin kõik omad.
Teise tuppa kaetud juubelilaua ümber mahub koduselt nii näiteseltskond kui publik.
KAIE NÕLVAK
