Laupäeval tähistas Maarja rahvamaja juures tegutsev näitetrupp, mis aastast 2007 Maarja-Magdaleena külateatri nime kannab, oma tegutsemise 20. aastapäeva. Sel puhul toodi lavale A. Kiviräha näidend “Uljas Neitsi”.
Sünnipäevanäidendi valik oli mõnes mõttes sümboolne, sest selle tegelased, endised naismereröövlid, kes üksikul saarel vanaduspõlve peavad, meenutavad oma vapraid tegusid ja seiklusi, mis kah just paarikümne aasta taha on jäänud.
Naistandemi, kellest üks, piraatide ühiselt kasvatatud tütart Viktooriat kehastav Kati Kadi Sõster, nooruke neiu, võiks ilmselt julgelt ka tavaelus merereisile või luurele saata – hätta nad ei jääks, vaid mõistaksid üksteist poolelt sõnalt.
Ja lavalugu kantakse vähemalt Maarja-Magdaleena naiste poolt ette sellises võtmes, et pea- ja kõrvalosalisteks on seda kampa keerulisevõitu jagada — värvikad karakterrollid sünnivad kõigist osatäitmistest. “Mina olen kapten ja mina käsen!” kuulutab
Tamaara (Tiia Pärtelpoeg), aga kui talle omal ajal laevapardal vastuvaidlematult kuuletutigi, siis aastakümnetega on paindumatuteks isiksusteks kujunenud nii tüürimees Amaalie (Anne Otsus), kes küll meelemõistuse merele on jätnud, pootsman ja suurtükiülem Brunhild (Heli Täpsi), kes paraku pime, kui ka nende ühise tütre bioloogiline ema, leebe, kuid järeleandmatu laevakokk Margareeta (Ilme Roosmäe).
Osasid jagades on võetud ilmselt juba esimene “täis” loos. Seda kinnitasid ka näitlejad, kui laval selgus, et laev müüdud, lipp kadunud ning ainus loodetav mantlipärija jaburad tädikesed pikalt saadab, ning mahti saadi sünnipäevatordi ümber koguneda.
“Nagu näidendit esimest korda lugema hakkasime, kukkus nii välja, et igaüks leidis endale sobiva rolli,” rääkisid nad.
Naiskonnale sai etenduseks valmistudes osaks veel üks õnnelik leid. Nimelt avastati, et nende lähedal ja kõrval elanud Anne Veski, tuntud laulja nimekaim, keda seni peamiselt osava vaibakudujana teati, on veel andekam pintsli ja värvidega tegutsedes. „Foto järgi joonistasin,” vastas Anne, kui päritud sai, kuidas etenduse dekoratsioonid. Nüüd teab külateatri rahvas, et ka edaspidi pole tarvis kunstnikku kaugelt otsida.
Lavastused sünnivad “ajurünnakus”
Nii, nagu 1992. aastal mängitud Oskar Lutsu “Pärijad”, millest saati trupi eluaastaid arvestatakse, lavastas äsjase juubelietendusegi rahvamaja juhataja Tiia Pärtelpoeg, kes aga kavalehele kirja on pannud, et tegemist on ühisloominguga.
“Ikka mõtleme koos proovide käigus, kuidas üht või teist osa paremini mängida, kuidas karakterid värvikamalt esile tulevad. Kuulame üksteist, seepärast ongi meie lavastused suurelt osalt ühislooming,” kinnitas Tiia.
Esimest näidendit kahekümne aasta eest Maarjas lavale tuues oli ta enda sõnul aga täielik algaja.
“Ma ei töötanud siis veel rahvamaja juhatajana, hakkasin ainult näiteringi juhendama. Lihtsalt pakkus huvi see protsess, kuidas üks näidend lavaküpseks saab,” rääkis Tiia, kes tuli Maarja-Magdaleenasse Saarelt, kus ta oli koolis päris aktiivne ringides osaleja. Seal tegutsesid tollal koor, mandoliiniorkester ja muidugi ka näitering.
“Esimene näidend Maarjas ja seal kaasa teinud on mul siiani meeles, samuti see, kuidas pabistatud sai, et kuidas välja kukub ja kuidas rahvas vastu võtab. Aga kõigepealt tuli läbi mõelda, kes külaelanikest just selles tükis ühte või teise rolli sobib. Trupi kokkusaamisega minu mäletamist mööda erilisi raskusi polnud – “Pärijates” on osalisi ju suhteliselt vähe. Kui hiljuti vanu proovipäevikuid sirvisin, siis vaatasin, et oleme näidendeid ikka päris palju harjutanud, mõne puhul on proove tehtud isegi üle aasta,” rääkis Tiia.
Kahekümne aasta jooksul on Maarja rahvamaja näitemänguhuvilistega aeg-ajalt töötanud ka külalislavastajad. Neid on Tiia kutsunud selleks, et n-ö “värsket verd”ja “uusi tuuli” majja saada ja ise asjatundjatele toetuda.
Lavastamas on käinud Ülle Meos ja Rein Uusmaa, 2009. aastal etendunud komöödiat “Naised kosjas” aitas lavale tuua tol ajal Tabivere valla kultuurijuhina töötanud Tiina Tegelmann. Möödunud kevadel osaleti Jõgeva maakonna näitemängupidustustel G. Hauptmanni looga “Hannele taevaminek”, mille lavastas Tess Pauskar Vilde Teatrist.
Traditsioon sajandivanune
Samas on Tiia oma näitejuhtimise alaseid teadmisi-oskusi nüüdseks tublisti täiendanud. Näiteks osales ta harrastusteatrite lavastajate algkursusel, mille viis Tartus aastatel 2009-2010 läbi Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus.
“Eks midagi ole n-ö kahe kõrva vahele jäänud ka teistelt lavastajatelt ja kutseliste teatrite etendustest,” tõdes ta.
Näitemängutraditsiooni elus hoides ja edasi kandes on nii Tiia kui kogu näitetrupp alati ka seda meeles hoidnud ja silmas pidanud, et teatrit on siinkandis tehtud juba väga ammu, siis, kui oli veel alles Maarja-Magdaleena seltside maja ja selle hing Ella Mahlapuu (1897-1968), kes ise väga noorelt näitlema hakkas ja sealkandis aastakümneid näitemängutegemist eest vedas.
Legendaarne seltside maja hävis 1944. aastal sõjatules, Maarja-Magdaleenas tegutses aga näitetrupp aktiivselt ja edukalt Ella Mahlapuu surmani. Pärast seda tekkisid selles ettevõtmises lüngad ja pikemad pausid – kuni aastani 1992 ja “Pärijateni”.
Ella Mahlapuud kui oma vaimset ema pole Maarja rahvamajas unustatud, tema auks on praegune külateater ja Maarja-Magdaleena Maarahva Selts korraldanud mälestusõhtuid, kus tavaliselt ka mõne uue näidendiga rahva ette on tuldud.
Seletamatu ja rõõmustav
Maarja-Magdaleenas, nagu mitmes veidi kõrvalisemas nurgakeses, ei ole noore põlvkonna pealekasvamisega praegu just kõige paremad lood ja mõnel rahvamaja peoõhtul tuleb sedagi ette, et väiksevõitu saalis tantsupõrandal veel vaba ruumi jääb. Kui aga külateatril uus näidend lavaküpseks saab, ei leidu ümbruskonnas naljalt inimest, kes seda kuulnud või müürilehti lugenud pole, nagu mõnikord nii seal kui mujal oma kodust diivanilembust välja vabandatakse. Saal koguneb publikut täis, nii et nõelgi kukkuma ei mahu. See nähtus on seletamatu, aga kahtlemata rõõmustav.
Esinetud on ka lähematele ja kaugematele naabritele, eriti meeldivad teatrile külaseltside kenad platsid ja vabaõhulavad. Üks vahva tükk, mis hästi õnnestus, populaarne oli ja mida ka mitmel pool mängiti, oli näiteks Enn Vaiguri “Kraavihallid”. See sai selgeks 2008. aasta kevadeks ja sellega anti palju vabaõhuetendusi.
“Põhituumik, 10-12 inimest, on meil külateatris olemas ja on käinud aastaid koos, kuid uue tüki valimisel on mõnikord tarvis ka teistsuguseid karaktereid — kõik tükid ei sobi kõikidele. Olen tänulik neile, kes julgevad tulla ja välja aitavad, kui mõnes näidendis on osa, mis just talle hästi sobib.
Mõned etendused on tulnud paremini välja, teised õnnestuvad vähem, aga armsad on nad kõik – me ju olemegi asjaarmastajad.
Ja kui päris aus olla, siis jätavad meid kõiksugu konkursid ja pingeritta seadmised võrdlemisi külmaks. Meie mängime eelkõige enda ja oma publiku rõõmuks, saame ise energiat nii proove tehes kui esinedes. Ja meil on tõesti hea meel, kui meid vaatama tullakse,” rääkis Tiia Pärtelpoeg kogu trupi nimel.
Aga vastupidiselt “Ulja Neitsi” naiskonnale, kes minevikku ei mäletanud ja tõdema pidi, et tulevikuga nadid lood, rühib paarikümneaastane külateater tarmukalt edasi. Juba järgmisel nädalavahetusel Tabivere rahvamajas peetavatel maakonna näitemängupidustustel tullakse publiku ette L. Koidula “Kosjakaskedega”, mis samuti esimest korda rambivalgust näeb.
Maarja – Magdaleena külateateri suuremad lavastused 20 tegevusaasta jooksul
1992 O. Luts, “Pärijad” – P. Kilgas, “Vaiksel tunnil”
1993 V. Osila, “Tere, Maria “
V. Väljaots, “Hani suvilas”
H. Chr. Andersen – “Pöial-Liisi
1994 “Võõras mees astus tallu”
Lühinäidend “Sanatooriumiromanss”
i
1995 H. Raudsepp, “Mikumärdi”( I vaatus)
P. Kilgas, “Vaiksel tunnil”
1996 M.J. Eisen, “Tuhalabida valitsus”
i
1998 Normann, “Loreida – metsakuninga tütar”
A. Kitzberg, “Kolm suurt soovi”
1999 M. J. Eisen, “Kudas nõiaks saada
2000 “ Vanaisa sanatooriumis”
H. Raudsepp, “ Vedelvorst”
S. Maršak, “Tare-tareke”
2001 “Tuhkatriinu
2002 O. Luts, “Nukitsamees “
2003 “Punamütsike”
H. Lindepuu, “Memmed ja taadid”
2004 V. Osila “Vann vales kohas”
“Pula-Peetri pärandus” (A. Kitzbergi “Pila-Peetri testamendi” ainetel)
2006 ”Emand Alma kosilased”
2008 E. Vaigur, “Kraavihallid”
2009 A. Speek, “Naised kosjas”
O.Luts, “Kapsapea”
2010 W. Jacobi, “Oru pansion ehk kui onu hullumajas käis”
KAIE NÕLVAK
