Maarja rahvamajas on näitemängu tegemist ikka au sees peetud, viimasel ajal on igal talvel mõni rahvalik lavalugu selgeks õpitud. Sel kevadel ja suvel võeti ette Enn Vaiguri näidend “Kraavihallid”, mida mängiti nii omakandirahvale kui kaugemal.
Maarja rahvamaja juhataja ja näiteseltskonna eestvedaja Tiia Pärtelpoja sõnul jäi näitemänguharrastus küll pärast omaaegse seltsielu eestvedaja ja näitejuhi Ella Mahlapuu surma sealkandis mõneks ajaks unarusse, kuid 1980. aastate lõpus saadi taas hoog sisse. Sellest ajast kuni tänaseni on mängitud pea kolmkümmend etendust, ikka enamasti kodumaiste autorite loomingut: Kitzbergi, Jannsenit, Raudseppa, Osilat jne. Möödunud aastal tegi Maarja rahvamaja näitering läbi nimemuutuse, olles nüüd ametlikult Maarja-Magdaleena Külateater.
Kraavihallid olid sümpaatsed
“Olin juba varem trupile repertuaari otsides Enn Vaiguri “Kraavihalle” lugenud. Meeldis, et see on lõbus ja lauludega. Aga ikka panin raamatu riiulisse tagasi paremaid aegu ootama,” tunnistas Tiia Pärtelpoeg. Paremad ajad tõepoolest saabusid, kui möödunud sügisel külateatrisse laulu- ja pillimehi juurde tuli. Nüüd võis Vaiguri käsile võtta!
Näidend, mis valmis 70-ndatel, pajatab tegelikult sõjaeelse Eesti Vabariigi elust-olust ja seda mitte sugugi nii väga ühiskonnakriitiliselt, nagu tollal enesestmõistetav olnuks.
Mehed, kes sookuivenduskraave kaevates talust tallu rändavad ja kel oma kodu ega selle rajamise lootustki pole, on üliõnnelikud, kui avaneb võimalus tööka ja lahke lesknaise talus kanda kinnitada. Nüüd saavad järje peale ja leiavad sobiva eluseltsilise kõik asjaosalised, parimais aastais lesk kaasa arvatud.
Näidend on küll tüüpiline rahvaliku huumoriga külajant, kus finaalis mitu õnnelikku armastajapaari lavale rivistub, kuid kraavihallide loo teeb eriliseks laul ja muusika, mille esitamiseks Maarja-Magdaleena näitemängutegijad kui loodud.
“Laulude tekstid olid Vaiguril olemas ja neid oleks saanud edasi anda ka luuletustena, kuid meile meeldis ja sobis laul rohkem. Viisid “kombineerisime” kamba peale, pisut tarvitasime ka tuttava muusikainimese abi. Merle Talvoja loeb meil hästi nooti, Kalmer Põld ja Allar Aardevälja mängivad kitarri ja ka laulavad hästi. Laulma pidid näidendis enam kui pooled osalised. Päris üksi tuli laulda Kalmer Põllul ja Raivo Jürgensonil, ka lesknaisel ehk Anne Otsusel. Lisaks juba nimetatutele mängisid Sulev Raju, Vete Ansip, Aili Jalakas, Sirje Siimenson, Ilme Roosmäe, Friet Kool ja Enno Lätt,” rääkis lavastaja ja näitejuht Tiia.
Tõepoolest, näidendi tegidki eriti sümpaatseks laulud ja see, et nende esitamine oli tõeliselt nauditav. Ei ühtki viisist väljavajumist aga muud piinlikku momenti!
Kodus ja võõrsil
Esietendus toimus oma rahvale ja oma rahvamajas 17. mail. Maarja-Magdaleenas on välja kujunenud tava, et olgu muude pidudega, kuidas on, oma rahvamaja näidendiks tullakse kindlasti kohale ja siis on kitsavõitu saal põnevil publikust tulvil. Pea kõigil on lilled näpus ja näidendi lõppedes ei taha aplaus vaibuda. “Oma rahva aplaus on siiramast siiram ja nende lilled kõige hinnalisemad,” tunnistas ka Tiia.
Juuli alguses anti oma vallas veel üks etendus — Otslava külaplatsil.
“Ega ma ei muretse selle pärast, kas ja kui palju Otslavasse publikut tuleb,” tunnistas Tiia päev enne külaplatsietendust. “Meil on plaanis näidendiga ka kaugemale esinema minna. On vaja veenduda, et vabas õhus kõik sujub ja vahepeal teksti unustatud pole.”
Eks selle teksti ja õigeaegsete sissetulemiste-äraminekutega juhtus ühte koma teist, kuid publikule tegid sellised vahejuhtumid ja näitejuhi korralekutsuvad huiked lavaservast loo veelgi vahvamaks. Ka oli igati omal kohal võimsat kasvu hall kass, kes aeg-ajalt “taluõuelt” läbi patseeris.
Südasuvel kanti näidend ette Pala vallas Sääritsa külas Eevi Treiali koduõuel.
“Eriti jäi sealt meelde 93-aastane memmeke Tartust, kes hiljem veel kena elamuse eest tänusõnad saatis,” rääkis Tiia. “Ja kui Otslavas tuli mängima kass, siis Sääritsal lendas selleks hetkeks, kui makilt oli vaja linnulaulu lasta, põõsasse päris-laululind ja esitas õigel kohal sobiva loo!”
Augusti lõpus võeti ette kahepäevane esinemisreis. Mängiti Raplamaal Järvakandi rahvale ja Pärnumaal Võidula mõisas.
“Kui Järvakandis oli publikut napilt, sest alles äsja olid lõppenud Järvakandi päevad, siis Võidula võttis meid vastu täissaaliga. Kohale oli tuldud isegi Vändrast ja jalgratastel. Hulk rattaid vana mõisahoone ees tekitas tõeliselt nostalgilise külateatri tunde!
Publik elas lustiga kaasa, see lisas mängule hoogu. Usun, et seda õhtut mäletavad meie näitlejad veel kaua,” jutustas Tiia.
Tulevikuplaanid optimistlikud, kuid realistlikud
Sügisel oodatakse “Kraavihalle” veel mitmes oma maakonna rahvamajas, üks esinemine on kavas ka kaugemal. Näitejuhi sõnul piirab aga plaane asjaolu, et suurem osa mängijatest käib iga päev tööl, mõned koguni välisriikides. “Peame oma esinemisgraafiku aegsasti paika panema. Välismaal tööl käijatel tuleb oma osa lihtsalt automaatselt pähe õppida, kokku saavad nad mängida vaid üksikud korrad,” kirjeldas Tiia isetegevusnäitlejate argipäeva.
Kraavihallid tegutsevad veel mõnda aega edasi, uus tükk valitakse aga ilmselt jälle lauludega — kui sobiv kaader olemas, tuleb seda ju rakendada.
KAIE NÕLVAK
