Aastapäeva jumalateenistusel teeb kaasa Rapla Maarja-Magdaleena koguduse koor ning jutlustab sealne kirikuõpetaja Mihkel Kukk. On oodata külalisi lähedalt ja kaugemalt.
Tänase Maarja-Magdaleena koguduse enamik töötegijaid elab väljaspool endise Maarja-Magdaleena kihelkonna piire. Koguduse vaimulikud on hooldajaõpetaja Eenok Haamer ja diakon Aivo Prükk. Eenok Haamer, kes on koguduse hooldajaõpetaja olnud alates 1976. aastast, on teatavasti Tartu Teoloogia Akadeemia rektor ning tema kodukogudus on Mustvees, lisaks teenib ta ka Tartu Soome ja Lohusuu kogudust.
Alates möödunud aastast on jumalateenistused Maarja-Magdaleena kirikus igal pühapäeval. Iga kuu kolmandal pühapäeval jutlustab Eenok Haamer, teistel pühapäevadel Aivo Prükk, organistideks on Eha Haamer, Evi Eedla ja Heidy Prükk. Kaks korda kuus viib Aivo Prükk läbi piiblitunde. Lapsed käivad koos pühapäevakoolis, kus noorematega, kes veel koolis ei käi, tegeleb Heidy Prükk, koolilastega aga töötavad Monika Kruuse ja Pia Paris Tartust. Koguduse noorterühma moodustab kümmekond noort vanuses 13?17, kes on välja kasvanud peamiselt pühapäevakoolist.
Neljapäeviti, laupäeviti ja pühapäeviti on Maarja-Magdaleena kiriku uksed avatud teelolijatele, see tähendab, et kirik on üks teeliste kirikuid Jõgevamaal, nagu neid on kokku üle kahesaja kõikjal üle Eestimaa. Neil aegadel on kas siis kirikus või pastoraadimajas ka Aivo Prükk või ta abikaasa Heidy. Nii me kohtusime ka üleeile. Kirikus oli vaikne, rahulik ja mõnusalt jahe väljas valitseva kõrbekuumusega võrreldes.
Kõnelesime Aivo Prükiga kirikuelust ja koguduse asjust, hiljem liitus meiega ka Heidy. Aeg-ajalt astus kiriku lahtisest uksest keegi justkui märkamatult sisse, kõndis tasakesi pingiridade vahel, vaatas uudistavalt altarile, kantslile, kooripealsele ja treppidele ning astus seejärel oma teed. Aivo Prükk teadis öelda, et kirikuuksest sisseastujate seas on olnud nii enda jaoks Eestimaad avastavaid eestlasi kui ka turiste teistest riikidest. ?Hea, et teeliste kirikud on olemas ja inimesed võivad pühakodade seinte vahel nende rahust osa saada,? leidis Aivo Prükk.
Kui palju on teada Maarja-Magdaleena kiriku traditsioone ja ajalugu?
Ajalugu on suhteliselt lünklik. Õpetaja vahetusega 1944. aastal on kaduma läinud meetrikaraamatud. Neid on küll taastada püütud, aga mõnedki asjad on selgusetud. Nõukogude ajal jõuti siinkandis kirikule üksjagu vastutööd teha. Erilisi traditsioone pole ja kirik on olnud suhteliselt omaette. Kuigi viimastel aegadel on õnneks huvi kiriku ja koguduse vastu järjest enam märgata olnud. Ja peab ütlema, et Jumal on saatnud meie koguduse juurde häid abilisi ja töötegijaid.
Vahest on midagi puudu koduses kasvatuses, kas on katkenud põlvkondadevahelised sidemed ja traditsioonid?
Pühakotta tulemine on Jumala kutse, meie ei saa öelda kellelegi, et tule. Kasvatus olgu milline on, aga otsuse teeb inimene ikka ise. Pühenduda ei saa samuti käsu peale.
Kui suur on Maarja-Magdaleena kogudus?
Annetajaliikmeid oli 2006. aastal 103, koguduse hingekirjas on muidugi rohkem. Möödunud aastal ristiti viisteist inimest, seda polegi meie koguduse kohta vähe. 15. juulil on leeriõnnistamine, kuigi seekord on ainult kaks leerilast. On kombeks saanud, et need, kes meie koguduses leeris olnud, käivad Tartus meie pool kodus koos.
Teie lapsepõlvekodu on Maarja-Magdaleenast mõne kilomeetri kaugusel Särjel, aga elate praegu oma perega siiski Tartus.
Emakodus käin küll tihti, aga elukoht on praegu Tartus. Vanem poeg, kümneaastane Joona, käib Tartu Katoliku Koolis, viieaastane Risto on emaga kodus. Tartus on mul ka töökoht Playtech Estonias süsteemiadministraatorina. Tegelikult peaks kirikuõpetaja tulevikus elama ikka kiriku lähedal, olgu siis õpetaja kes tahes, mina või keegi teine.
Kuidas Teie Maarja-Magdaleena kiriku juurde jõudsite?
1990. aastal sain siin ristitud ja leeritatud. Mõne aasta pärast valiti mind juhatusse ja hiljem juba juhatuse esimeheks. Õppimise ajal oli mul õnn olla siin Eenok Haameri juures praktikal. Hea, et Eenok Haamer saab ikka siin kord kuus käia, tunnen sellest suurt tuge ja innustust.
Kas jätkub kirikutöös häid abilisi ja toetajaid ka koguduseliikmete seas?
Jumala abiga on selliseid inimesi jätkunud, ehk jätkub tulevikuski. Kirikuteenija tööd teeb ustavalt Merilin Pääsukene. Alates möödunud sügisest on koguduse juhatuse liige Ilme Roosmäe võtnud enda peale kellamehe ameti, Hillar Meeru on aidanud remonditöödel. Hea abiline on Kirsti Kangur. Oma koguduse mehed tegid pastoraadihoone remonti ning väliseestlane Herbert Loovere pani eelmisel suvel seal põranda alla. Neid inimesi on veelgi. Toimivat koguduse juhatust meil praegu küll pole, aga kui abi vajame, on nad olemas.
Maarja-Magdaleena kirikuhoone on kuidagi eriliselt suur ja istekohti palju.
Teada on, et kui 1885. aastal alustati Gustav Beermanni juhtimisel siin restaureerimistöödega, ehitati kirik idasuunas kooriruumi võrra pikemaks ja uude ossa paigutati altar. Sellega suurenes hoone nii, et oli võimalik paigutada kirikusse 700 istekohta. Kirikuõpetaja oli tol ajal Woldemar von Mickwitz, kes oli ka Tartumaa praost. Sellepärast kirik nii suur saigi, et see oli praostikirik. Mickwitz oli küll võimeline suuri hooneid ja ettevõtmisi korda saatma, aga talupoegade ja lihtsama rahvaga ta ei olevat suhelnud, ainult mõisnikega. Nii et pärand on kahjuks selline.
Praegu on kirikuhoone seis küll kõike muud kui hea?
Hoone on tõepoolest halvas seisus, see on juba üle Eesti teada. Kui arvestada, et viimane põhjalik remont tehti siin 1937. aastal, pärast seda on 1976. aastal vahetatud katusekate põhjaküljel ja 1980. aastal lõunaküljel, siis pole ka midagi imestada. Nüüd käivad siin aeg-ajalt muinsuskaitsjad, viimati üle-eelmisel nädalal. Lootus on, et järgmisel aastal hakatakse katuse renoveerimisega pihta. Projekt on valmis ja eelarve koostatud.
Mis seni kõige enam rõõmu on teinud?
Muidugi need inimesed, kes meile toeks ja abiks on. Rõõm on ka sellest, et on tekkimas toredaid sõprussidemeid. Võnnu ja Torma kogudusega oleme vastastikku head koostööd teinud. Järgmisel nädalal on meie ja Torma koguduse lapsed ühises pühapäevakooli laagris. Erilise heameelega meenutan möödunud nädalat, kui meile saabusid ühe koguduse inimesed Soomest, kes siin ümbruskonna pühapäevakooli õpetajatele tegid piiblilugude jutustamiseks nukkude meisterdamise õppepäeva. Hiljem oli kontsert-jumalateenistus armulauaga. Kõik see kokku oli fantastiline kogemus. Kontakti saime selle kogudusega kunagi Eenok Haameri vahendusel. Sellised sõprussidemed ja õppepäevad on tõeliselt väärtuslikud ning vaimu rikastavad.
VAIKE KÄOSAAR
