Kunagi kooliajal oli väike Maarit kirjutanud, et tahab saada korstnapühkijaks. Rohkem nagu protestiks, et mis nad siis kogu aeg küsivad. Tegelikult teadis ta sisimas alati, et hakkab õpetajaks või vähemasti lastega tegelema. “Ega ma muud elu ei näinudki. Ema ja isa olid ju õpetajad,” märgib 14-aastase Oti ja 10-aastase Johanna ema täna. Mistahes olemistel või suguvõsa kokkusaamisel on lapsed alati justkui enesestmõistetavalt Maariti ümber kogunenud. Nad leiavad harilikult ta ikka ise üles.
Ühise asja eest väljas
Tööle sõidab Maarit iga päev oma kodust Puurmanist. Kui keegi ka seitsme aasta eest, mil ta lasteaias juhataja ametisse asus, kahtles, et kas uus juhataja suudab ikka hingega ennast linna lasteaia töösse pühendada, siis hajusid kahtlused õige varsti. “Pole tähtis, kus sa elad. Kui olen mingi töökoha valinud, pühendun sellele täielikult. Olen kodust sellise kasvatuse kaasa saanud,” kinnitab Maarit. Pealegi pole Puurmani ja Põltsamaa vahe teab kui suur ja selle läbimine võtab vähem aega kui näiteks Tartus ühest linnaosast teise jõudmine. Ja Maaritile meeldibki, et töö ja kodu on lahus, nii saab tema arvates mõlemal pool endast maksimumi anda.
Mingiks tüüpiliseks ülemuseks Maarit ennast lasteaias ei pea. “Ütleme, et olen rohkem perepea, mis see lasteaedki muud on kui üks suur pere. Eks me oleme ikka ühe asja eest väljas,” leiab ta ning kiidab majas valitsevat õhkkonda. “Oleksid omavahelised pinged, siis jääksid vist paljud ilusad asjad olemata.” Ta on kindel, et kui lastele mõeldud ettevõtmised on täiskasvanutel südamega ette valmistatud, on lastel huvitav ja ka täiskasvanud ise võivad asjast täiel määral rõõmu tunda. “Oluline on omavaheline side. Ja hästi palju on vaja rääkida – lastevanematega ja maja töötajatega. Olla avatud ja arutada kõik asjad ausalt ja üksipulgi läbi. Kui midagi peidus ja varjus hakatakse arutama, on juba väga halvasti,” on Maarit endale põhimõtteks seadnud.
Maja vaim
“Meil on hästi tubli hoolekogu. Saame neilt kõvasti tuge. Eks maja personaliga oleme vahel nii kõvasti asja sees, et ei oska lapsevanema pilguga vaadata. Ühiselt arutades tulebki see kuldne kesktee välja,” räägib juhataja.
Pereüritustel on lasteaias olnud eriliselt tähtis osa. Olgu siis kevadised ja sügisesed perepäevad, väljasõidud, laagrid. Eriti populaarne on mihklilaat, kus nii lapsed kui ka lapsevanemad vapralt kaasa löövad.
Maarit on veendunud, et maja vaim peab säilima ja see on kõikide teha. Kui koos on endale sihid seatud, millisena tahetakse oma lasteaeda näha, siis lähevadki asjad ladusalt.
Kui majas mingid suuremad peod või ettevõtmised, kutsutakse ikka endised töötajad kampa. “Huvitav on kuulda nende lugusid. Laste kasvatamise põhitõed on ju ikka läbi aegade samad. Võimalused ja vahendid on ainult aegade jooksul muutunud. Oleme püüdnud ka oma maja põhilisi traditsioone edasi viia. Nooremad on olulise vanematelt üle võtnud.”
Haldjad, jänesed, karud ja teised
Üks lasteaia Mari eripärasid on läbi aegade olnud näitemängu tegemine. Lastele on see tähtis esinemiskogemus. Vahel kaasatakse siiagi lapsevanemad. Aga reeglina tulevad tähtpäevade puhul näitemänguga eraldi välja ka kasvatajad. Kasvatajatest näitemängutegijad on tegevad mistahes ümbruskonna pidudelgi. “Aga meil on ju haruldane muusikaõpetaja Helve Joosu ja suurepärane ideede autor Tiia Kaeramaa. Algideed tulevad enamasti rühmaõpetajatelt ja eks siis paneme koos kava kokku,” selgitab Maarit. Kes täiskasvanutest saab näiteks hiire, kes karu, jänese või haldja osa, sellest pole omavahel probleemi tekkinud. Oma osa mängitakse ikka rõõmuga ära.
Ka maja 3 – 7-aastaste laste laulu- ja tantsuringi “Päikesekiir” kutsutakse tihtilugu esinema väljapoole oma maja. “Longu ei saa lasteaiatöös ikka ennast lasta,” leiab Maarit. “Mõte peab pidevalt liikuma ja kui majas on kaasalööjad, avatud ning teotahtelised inimesed, tulevad ettevõetud asjad hästi välja”. Maarit teab sedagi, et lasteaias on tähtis iga inimese panus, seepärast on ta oluliseks pidanud, et märgataks kogu personali. Soomes Järvenpääl sõpruslasteaias käidi samuti hiljaaegu külas kogu maja rahvaga. “Kui minna, siis ikka kõik koos, mitte mõne väikese grupiga. Kõik me ju oleme iga päev laste keskel”.
Hoovist välja
Viimatisel üle-eestilisel konkursil “Õppeaasta Väärt Tegu” tõi lasteaiale tunnustuse suvise looduslaagri “Avastame suvise looduse rikkusi” korraldamine lasteaia vanematele lastele, mille käigus püüti lapsed viia loodusele lähemale, avastati kodupaiga loodusrikkusi läbi kunsti ning mängulisuse. Laagri läbiviimiseks koostati projekt, raha eraldas selle tarvis Keskkonnainvesteeringute Keskus, omafinantseeringu arvelt telliti lasteaia õuele väliõppetahvel ning laste turvavestid. KIKi finantseeringu osast maksti transpordi, giidi ja piletite ning materjalide ja töövahendite kulud. Nädalase laagri avapäeval andsid õpetajad lastele ka loodusteemalise etenduse. Teisel päeval sõideti Elistvere loomaparki, tutvuti loomadega ja tehti segametsa taimekoosluse vaatlusi ning koostati herbaariumi, laagripäevadesse kuulusid jalgratta- ja jalgsimatkad, sealhulgas matk ümber Endla järve giidi juhendamisel. Kamari järve ääres uuriti lähemalt niidutaimi, Põltsamaa jõe ümbruses jõekooslust, õpiti meisterdama lihtsaid hüdroskoope jne. Tõsisemad uurimistegevused vaheldusid loova tegevuse ja liikumismängudega. Laagrit meenutavad lapsed veel kaua ja ilmselt jäi mõndagi kasulikku meelde ka edaspidiseks.
“Oleme üldse võimalikult palju püüdnud lasteaia hoovist kaugemale minna,” ütleb Maarit. “Õppekäigud on meil väga populaarsed. Põltsamaa linn on juba iseenesest huvitav oma jõe ja rohelusega”.
Kord aastas käivad lasteaia Mari lapsed ka kohalikus muusikakoolis, kus nad kuulavad pisikest kontserti ja tutvuvad pillidega. See on samuti kujunenud üheks maja eripäraks. Kümmekond aastat tagasi alustas muusikaõpetaja Helve Joosu siin maakonnas ühena esimestest beebikooliga, mis tänaseks on Põltsamaal väga populaarseks saanud. Toredaid traditsioone ja ettevõtmisis võiks siinkohal loetleda veelgi.
“Peaasi, et kõikidel on valmisolek ja soov teha laste jaoks midagi ilusat ja head,” leiab juhataja Maarit.
VAIKE KÄOSAAR
