Maarahvaselts pidas juubelit

 

Veebruarikuu viimasel päeval pidas Maarja-Magdaleena Maarahva Selts oma 10. sünnipäeva. Seltsi sünnikoosolekul 2000. aasta 14. jaanuaril oli 21 inimest, tänaseks  on liikmeid 31.

 

Nagu suur perekonnapidu

Maarja rahvamajas peetud sünnipäevapidu ei olnud kindlasti ametlik aktus, vaid omainimeste mõnus kokkusaamine. Kokkuvõtet kümne aasta jooksul saavutatust pole just lihtne teha, veelgi raskem on seda teha nii, et publikul mõte uitama ei läheks ja räägitav ka neile huvi pakuks, kel asjaga otsest seost pole. Seltsi juhatuse esimees Tiia Pärtelpoeg sai selle ülesandega suurepäraselt toime, esitades slaide ja fotosid abiks võttes põhjaliku ja asjaliku, samas koduse ja värvika läbilõike neist aastatest, kui sai valmis külakoda ja –plats Otslaval ning rajati sinna lähedusse Päikesepark, uuendati looduskaunis kohas Maarja-Magdaleena puhkeala, sisustati noorteseltsinguga kahasse külatuba, kutsuti ellu mitmed traditsioonilised ettevõtmised. Nii näiteks teab rahvas Tabivere valla teises servaski, et aasta valgeimal ajal saab siinse puhkeala vabaõhulaval osa toredast peost “Sume suveöö” ja et lõikuskuist taasiseseisvuspäeva tähistatakse Otslaval nii kenasti ja romantiliselt, et kes ühel aastal käinud, püüab sinna kindlasti ka järgmisel sattuda.

Pisut kitsamas ringis on läbi viidud üritustesarja “Vanad talutööd ja kombed”, mille eestvõtjaiks Sirje ja Ülo Laurend Konni talust, “Sügisõhtu juttudele”, kus mälumäng tublisti populaarsust võitnud, on tuldud aga Tabivere alevikustki. Kümne aasta jooksul on jõutud nii palju, et kõike siinkohal üles lugeda on võimatu. Kes huvitatud, saab kogu info kätte seltsi koduleheküljelt www.maarja-magdaleena.tabivere.net, kus alati nende värsked uudised väljas.

Loomulikult kulub kõigele raha ja sestap on Tiia Pärtelpoeg usin projekte kirjutama.   Kui palju selle kallal vaeva nähtud, teab vaid tema ise, 30 esitatutest on aga rahastust leidnud. Väga tänulik ollakse koduvalla toele, sest omaosaluseta ei viida ju ellu ühtki projekti. 

Info peab liikuma! 

Seltsi ettevõtmisi aitasid Tiial tutvustada teisedki juhatuse liikmed. Ülle Poolak rääkis lühidalt jüriöisest tõrvikujooksust, kus taskulampidega ümber rahvamaja lippavad lapsed ja laternatega sama teed vudivad memmed tõsisematele jooksjatele moraalset tuge pakuvad. Ülo Laurend tõi välja mõningaid mõtteid seoses vanade talutöödega ja rukkikasvatusega, mis talle ja tema perele eriti südamelähedane.

Ilme Roosmäe ülesandeks oli valgustada oma tegemisi, mis seotud tervisliku toitumise, ravimtaimede ja loodusraviga. 

“Ma pikka juttu ei salli, olen rohkem tegudeinimene,” kinnitas ta sissejuhatuseks. Tõepoolest, kui valmistada saunavihtu, kuhu ravimtaimed ükshaaval väge lisama põimitud, kui kuivatada teeürte, keeta seepi ja valmistada tervisekomme ja teha seda kõike nii palju, et seltsikaaslastele ja  muule külarahvalegi jagada on, siis pole tõesti heietusteks mahti. Siiski pidas ta vajalikuks rõhutada, et kui aeg on vaene, siis toiduga ei pirtsutata. “Ära tuleb süüa ka umbrohi, sest see just tervise toobki. Ja kui jõulukuuse ahju ajate, siis okastest saab tervisevanni ja jõujooki,” oli taimetark konspektiivne ja resoluutne. Tema pakutud kommid, kuhu segatud tatrajahu, nõgeseseemneid, mett ning veel üht, teist ja kolmandat, tekitasid elevust ja pisut pelgugi, sest kommimeistri vihjete kohaselt olevat neil sama toime kui maailmakuulsal viagral…

Ilme oli ka see, kes tuli aasta eest välja ideega pidada tema Kurepesa talu õuel kevadel ja sügisel laata, kus rahvas taimi ja seemneid, aedvilju ja hoidiseid, käsitööd ja muud kodust kaupa osta-müüa ja vahetada saaks. Kaks laata ongi juba  suure õhina ja lustiga maha peetud ja info neist jõudis imeväel üsna kaugele. Kevadlaadal oli uudistajaid-ostjaid mitmelt poolt oma maakonnast, sügisel olid aga kaugemad kaubapakkujad koguni Lätimaalt!

Juttude vahelduseks laulis koor ja mängis-laulis Kalmer Põld, lühinäidendi esitas külateater  — kõik oma seltsi liikmed, oma küla inimesed. “Info peab liikuma!” kinnitas seltsi ninamees Tiiagi, kui näiteseltskond humoorika looga lobisejast vanamoorist maha oli saanud. Nii, nagu vanasti, liigub ka praegusel mobiili- ja netiajastul info külas kõige kärmemalt ikka suust suhu! 

Elujõud on kõige alus 

Õnnitlejaid oli kohale tulnud mitmelt poolt teistest külaseltsidest ja ka Jõgevamaa Kodukandiühendusest. Kõik nad kiitsid sünnipäevalaste usinust, töökust ja elujõudu ja tõid kingitusi. Kinke — seltsi logoga kruuse — jagasid oma toetajatele ja abilistele päevakangelasedki.

“Ei teagi, kas olete siin nii elujõulised tänu Kurepesa talu ravimtaimedele ja kommidele või olete juba loomult sellised,” nentis maavanem Viktor Svjatõšev tänukirja, tänumärki ja teisi meeneid üle andes.

Tabivere vallavanem Aare Aunap tuletas meelde lihtsat tõde, et valla maine kujundab seal elav rahvas. “Vallajuhte saab välja vahetada, valla inimesi mitte,” kinnitas ta, tänades, et siinne rahvas just selline on.

Kahtlemata oli kõik sünnipäevalaual pakutav imemaitsev, kuid peo krooniks oli siiski Hedna ja Kaljo Talussaare traditsiooniline sünnipäevatort, millega nad ka viie aasta eest oma seltsikaaslasi üllatasid. Juba karp, millega maius kohale toodi, oli vaatamisväärsus omaette — külasepa tehtud, metallist, kinnituseks puupöörad. Meisterdatud nii ammu, et praegustel omanikel selle õigest vanusest aimu pole. Tort ise aga küpsetatud-kaunistatud täiesti klassikaliselt, nagu õppinud perenaised seda  juba sajandi eest meie taludes tegid. Ei puudunud kena kollane biskviit, keedukreem ega muretainakiht ja kõik see kokku kippus keelt alla viima.

“Ega ma ei teagi, kas retsept on minu emalt või küpsetas nii juba vanaema,” rääkis särasilmne vanaproua, jälgides, et kõik külalised ikka tema kosti maitseksid. 

iii

KAIE NÕLVAK

blog comments powered by Disqus