Riigi taasiseseisvumispäeva eelsel pühapäeval, 17. augustil korraldas Maarja-Magdaleena Maarahva Selts jalgrattamatka, millega tähistati seda meile kõigile olulist tähtpäeva. Seltsil on plaanis matk traditsiooniliseks muuta.
„Esimese matk ei tulnud küll kilomeetrite järgi eriti pikk, kuid oli see-eest rikas emotsioonide ja meenutuste poolest,” ütles maarahvaseltsi juhatuse esimees Tiia Pärtelpoeg.
Ratturite teekond viis mööda ajaloolist Riia-Peterburi postmaanteed läbi Uhmardu Saaremõisasse.
See maantee oli teatavasti ammune oluline tuiksoon ja läbis ka mitut asulat, mis praegu meie maakonna piiridesse jäävad. Seepärast on meie päevini jõudnud legende ja jutte, mille peategelasteks näiteks kroonitud pead, kes siitkandist kord läbi sõitnud ja siin peatunudki. Suulise rahvapärimuse elujõudu tõestab asjaolu, et need lood, olgu läbinisti tõesed, fantaasiatäiendustega või lausa välja mõeldud, on tegelikult igiammused, sest juba enam kui 150 aasta eest, kui sai valmis Riia-Pihkva kivitee, vähenes siinse postmaantee tähtsus ja hõrenes tarvitamine.
Neid vanu lugusid, aga ka oma lapsepõlve, mis ühel või teisel sealkandis veedetud, meenutas ka Maarja-Magdaleena rattamatkaseltskond, vändates mööda looduskaunist teed Saare järve äärde.
See veekogu, krahvi kabel ja kunagine mõis, millest tänaseks küll vaid varemed, on samuti mitmete romantiliste legendidega seotud.
Omal käel uudistati ka kunagise Saare mõisahoone lähistele rajatud ürdiaeda. Ja maarahvaseltsi eestvedaja Tiia sai taas pisut nostalgitseda, astudes sisse oma esimesse koolimajja, mis kandis tollase Lembitu kolhoosi järgi Lembitu algkooli nime.
„Kooli ei ole siin loomulikult enam ammu, aga kuuldavasti restaureeritakse seda hoonet praegu. Kui siiakanti satun, astun ikka läbi, et lapsepõlve ja kooliaega meenutada. See on ju kõigil kordumatu ja meeles on ikka hea ja helge. Ka seekord avanes see võimalus, sest maja uksed olid lahti,” rääkis Tiia.
Koduteel sõideti läbi Kudina ja tehti peatus Kassema külaplatsil Julius Mägiste mälestuskivi juures. Kokku vändati läbi kolmkümmend kilomeetrit.
„Matkajaid oli seekord vähevõitu, kümmekond. Ilmselt kartsid mõned, et ei suuda nii pikka maad läbi sõita, kuid see hirm oli asjata, sest meil oli kõik organiseeritud: kes väsis, sai bussi istuda ja ratta järelkäru peale panna. Aasta pärast sõidame kindlasti jälle, aga kuhu ja kas üheks või mitmeks päevaks, seda pole me veel otsustanud,” rääkis Tiia, avaldades lootust, et algatatud traditsioon on elujõuline ja järgmine kord on julgeid matkajaid rohkem.
Ta lisas, et kui muidu on suviti pikemaid reise ette võetud, siis tänavu on selts järginud põhimõtet, et eelkõige tuleb hästi tunda oma kodukanti.
Korraldati ühiskülastus „Mikumärdi” vabaõhuetendusele Tabivere rahvamaja juures ja organiseeritult käidi ka Jõgeva küüslaugufestivalil.
i
KAIE NÕLVAK
