Viimastel aastatel on üheks Eestimaa turismimagnetiks saanud Põlvamaal Varbuse külas asuv maanteemuuseum, kus tutvustatakse teede-teemalist väljapanekut alates muinasajast kuni tänapäevani. Muuseumi eestvedamisel saavad teoks ka mitmed üritused. Ühel neist, möödunud laupäeval toimunul, võis uudistada Eesti vanimat liikuvat veoautot Ford TT.
Maanteemuuseumi juhatajaks on Tabiverest pärit noor ajaloolane Mairo Rääsk, kelle mõtlemine teedest ja nendega seonduvast märksa sügavam ja mitmepalgelisem kui inimestel, kellele tee vaid vahemaaks ühest punktist teise jõudmiseks.
Kuidas leidsite ajaloolasena tee maanteede ja nendega seonduva möödaniku juurde?
Huvi ajaloo vastu tekkis mul üsna varases koolieas, kui ma õieti mäletan, oli see 5. klassis, kohe päris ajalooõpingute alguses. Seda, et ma tulevikus teede ajalooga tegelema hakkan, ei osanud aga arvata ka ülikoolis õppides. Tegelikult oli minu tööle jõudmine Eesti Maanteemuuseumisse suur juhus. 2003. aasta lõpus lugesin ajalehest kuulutust, milles otsiti maanteemuuseumisse teadurit. Otsustasin proovida ja läks õnneks. See väljakutse huvitas mind ennekõike oma uudsuse tõttu, sest üldiselt on teede ja kommunikatsiooni ajalugu Eestis väga vähe uuritud. Uurimisobjektiks on ennekõike olnud postiteede ja postijaamade teemadering, seevastu 20. sajandile ja auto tulekuga kaasnevatele muudatustele on pööratud märksa vähem tähelepanu.
Teadurina oligi minu põhiliseks uurimissuunaks 20. sajand. Esimeseks suuremaks tööks oli maanteemuuseumi püsiekspositsiooni, peamiselt 20. sajandi teise poolega seonduva materjali kokku panemine ning ekspositsioonikava välja töötamine. Muuseumi juhatajana töötan käesoleva aasta algusest.
Miks maanteemuuseum rajati just vanale Võrumaale ehk praegusele Põlvamaale Varbusele?
Maanteemuuseumi rajamise idee algataja oli legendaarne maanteelane Aadu Lass, kes juba seitsmekümnendatel aastatel toonitas, et teede ajaloo pärand on osa kultuuripärandist. Muuseumi tollal siiski veel ei loodud. Kaheksakümnendate aastate lõpus plaaniti muuseum rajada Jõelähtme pastoraadihoonete kompleksi. Kuid kuna hooned tagastati peagi kogudusele, jäi kavatsus teostamata.
Uuesti kerkis muuseumi rajamise küsimus päevakorrale 1990. aastate lõpus, mil toonane Varbuse teemeistrikeskus, mis tegutses Varbusel alates 1935. aastast, koliti Kanepisse ning ajalooline postijaamakompleks jäi tühjaks.
Kulus veel paar aastat enne, kui muuseumi rajamiseni jõuti. Eesti Maanteemuuseumi asutamisaastaks on 2001. Ajaloolise Tartu- Võru postitee ääres kunagise hobupostijaama hoonetekompleks on tänaseks kogu ulatuses tänu maanteeameti ja Kagu Teedevalitsuse tegevusele restaureeritud. Omaaegsed postitee ja postijaam ning teemeistri keskus on kolm olulist põhjust, miks maanteemuuseum väga hästi Varbusele sobib.”
Millisena on meelde jäänud Teie enda esimene sõit Varbusele maanteemuuseumisse?
Esimene sõit Varbusele on mul väga hästi meeles. Käänuline ja looklev postitee oma Röövlimägede ja kuusemetsaga mõjus hoopis teistmoodi kui teed, mida ma tavapäraselt sõitnud olin. Ka Varbuse punastest tellistest postijaamahooned jätsid sügava mulje.
Maateemuuseumis on eksponaate nii hoonetes kui ka nendest kümmekond meetrit eemal asuvas masinahallis. Milliste põhimõtete järgi on koostatud väljapanek, millega korralikuks tutvumiseks kahtlemata mitmeid tunde kulub?
Meie püsiekspositsioon tutvustab teede ja liikumisviiside arengut muinasajast tänapäevani. Peahoones keskendutakse vahemikule muinasajast kuni 1940. aastani. Endises tallis tutvustatakse perioodi 1940-2005. Hooajanäitusi korraldame tõllakuuris. Sel aastal on näitus pühendatud lennukatele mõtetele, mida on masinaid konstrueerides ellu rakendanud nii kutselised insenerid kui ka harrastajatest nupumehed. Vaadata saab isetehtud mootorrattaid, mootorsaane, Peipsi jääl liikumiseks kasutatud ,,kummijukut” ning teisi lennukusi. Muuseumi 1000 ruutmeetri suuruses masinahallis on vaatamiseks väljas üle paarikümne tee-ehitus – ja hooldusmasina ning sõiduautod.
Missugused on atraktiivsemad eksponaadid nii Teie kui ka muuseumi külastajate hinnangul?
Seda on raske öelda. Oleme püsiekspositsiooni püüdnud koostada nii, et erinevate huvide ja vanusega külastajad endale huvitavat ja meelepärast leiaksid.
Küllap on aga ligitõmbavamateks eksponaatideks muuseumihoonesse sisustatud postitõld, milles istudes saab kuulata paarsada aastat tagasi Eestit väisanud kultuuri- ja ühiskonnategelaste reisikirju, teehöövli imitaator ning teised interaktiivsed lahendused. Huviga vaadatakse ka Eesti esimesel iseseisvusperioodil ja nõukogude võimu ajal tehtud kroonikafilme.
Teie töökabineti aknast paistvat vanaaegset Volkswagenit võib pidada üheks maanteemuuseumi sümboliks?
Selle “põrnika ” kinkisid meile Põrnikaklubi liikmed mõned aastad tagasi. Maanteemuuseumi vapiloomaks kujuneb aga loodetavasti esimene Eestisse toodud mootoriga teehöövel, mis hakkas meie teedel tööle 1926. aastal. Tegemist oli Rootsi päritolu Bitvargeniga. Nii kaugele ulatub Eestis teehöövli kasutamise traditsioon. Soovime selle höövli rekonstrueerida.
Kümnetest autodest muuseumi parklas võib järeldada, et külastajatest teil puudus just pole?
Kõige sagedamini käiakse maanteemuuseumis suvel, ennekõike juulis. Möödunud aastal külastas muuseumi 18 000 inimest. Seoses majandusmuredega võib see arv tänavu veidi väiksemaks jääda, kuid mitte oluliselt. Külastajatest on ülekaalus siseturistid, kuid meil on käinud ka välismaalasi, kellest kaugemad tulnud Ameerika Ühendriikidest ja Lõuna-Euroopast. Muuseumi on külastanud ka Austraalia välis-eestlased.
Kui sageli maanteemuuseumis jõgevamaalasi kohtate?
Kevadel külastasid muuseumi Jõgevamaa muuseumitöötajad, kellele mul oli meeldiv võimalus muuseumi ja meie väljapanekuid tutvustada. Täpset statistikat meil pole, kuid usun, et Jõgevamaa inimesed leiavad tee Varbusele üsna hästi üles. Ühtlasi kasutan juhust ja kutsun Jõgevamaa rahvast maanteemuuseumi külastama.
Suvi on maanteemuuseumile piisavalt üritusterohke. Mis toimus ajaloohõngulises keskkonnas möödunud laupäeval, kui peeti 19. vanade veoautode kokkutulek?
Kokkutulekust võttis osa pea 50 uunikumi ning rahva huvi ürituse vastu oli üllatavalt suur. Hinnanguliselt külastas meid laupäeval ca 2000 inimest. Näha sai nii 1920. ja 1930. aastatel valmistatud veo- ja sõiduautosid kui ka hulgaliselt erinevate Nõukogude autotehaste toodangut. Kahtlemata oli selleaastase ürituse n.ö peaesinejaks Eesti vanim sõitev veoauto Ford TT aastast 1920.
Millest muuseumijuhina unistate?
Tulevikku silmas pidades on esimeseks suuremaks projektiks välialadega seotud ideed. Muuseumi välialad hõlmavad kokku üle 14 000 ruutmeetri ja ekspositsioonipindu on seal üle 9000 ruutmeetri. Välialade välja arendamiseks oleme esitanud rahastamistaotluse Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele. Kui see rahuldatakse, saab maanteemuuseum oma külalistele tulevikus pakkuda informatiivset ja põnevat teedeajaloo väljapanekut ning aktiivseid puhke- ja tegevusvõimalusi. Välialade raames on plaanis ehitada laste liikluslinnak, mänguväljak ja vigurvända rada. Samuti on kavas näidata autentses keskkonnas Eestile omaseid ajaloolisi teelõike koos kõige juurde kuuluvaga. Loodetavasti jõuame paari aasta pärast anda välja reisijuhi Eesti ajaloolistest sildadest ja teelõikudest.
Muuseumipere töötab selle nimel, et inimeste teadmised teedest kasvaksid nii ajaloolises kui ka kaasaja plaanis ning me oskaks enam väärtustada teid ja sildu kui üht kultuuripärandi olulist osa.
Arvatavasti suhtute maanteedesse mõneti teistmoodi kui inimesed, kes iga päev teedega ei tegele?
18. sajandil ei jõudnud paljud talupojad oma elu jooksul kodukihelkonna piiridest välja. Neil polnud selleks võimalust ja otsest vajadustki. Mida aeg edasi, seda enam on teel olemine muutunud argielu lahutamatuks koostisosaks. Tänapäeval peetakse teel olemist ja tee kasutamist sama elementaarseks kui hingamist. Ise olen sõnadele tee ja teel olemine üsna palju mõelnud. Ma ei käsitle maanteed mitte ainult selle füüsilises tähenduses, minu jaoks tähendab maantee tervet kompleksi erinevaid aspekte. Eelkõige näen maanteed koos inimestega, kes oma harjumuste ja eluviisiga teeruumi keskkonda enim mõjutanud on.
Maanteedel tehakse pidevalt ajalugu ning seetõttu leidub seal rikkalikult erinevaid kihistusi. Argitasandil räägitakse sageli uuest Tallinna -Tartu maanteest. Tegelikult on see samuti ajalooline ühendustee nagu Piibe maanteegi. Nii-öelda uue Tallinna-Tartu maantee ääres on rohkesti vanaaegseid kõrtsihooneid, vana taluarhitektuuri, kuuekümnendatest aastatest pärinevat teedehaljastust, erinevatest aegadest pärit bussiootepaviljone ja palju muud. See kõik on seal nähtaval, tarvis on ainult tahta ja osata märgata.
Millisel Eestimaa teel ise kõige sagedamini sõidate?
See on tee, mis ühendab minu kodu ja töökohta. Arvan, et Eesti teede üldise olukorraga võib rahule jääda. Ajaloolasena julgen ma öelda, et Eesti teed pole kunagi olnud paremini sõidetavad kui praegu. On heameel tõdeda, et viimasel ajal on lisaks põhiteedele hakatud rohkem tähelepanu pöörama tugi- ja kõrvalmaanteede olukorra parandamisele.
JAAN LUKAS
