Kuigi politsei on nimetatud valdkondades järelevalvet tõhustanud, tundub mulle, et inimeste seas on populaarsem liikluseeskirjadest mitte kinni pidada. Õigusrikkujate vabandused on alati ühesugused. Tavaliselt on inimestel kas liiga kiire või on nad liiga laisad, et turvavööd kasutada või lubatud sõidukiirusega sõita. Paraku ei võida sellistes olukordades keegi.
Vaja rohkem hoolivust
Politsei kohustus on tagada teedel liiklevate inimeste turvalisus. Kuid selleks on vaja ka liiklejate endi mõistvat ja hoolivat suhtumist ? nii enda kui oma kaasliiklejate suhtes. Sageli süüdistavad politsei poolt maanteel kinni peetud inimesed mitte iseennast selle eest, et liikluseeskirja rikuti, vaid hoopis politseid, väites, et politsei võiks tegeleda tõeliste kurjategijate püüdmisega, mitte nurga taga korralikke kodanikke luurata. Selliste inimeste rahustuseks võin öelda, et politsei tegeleb samal ajal ka tõsisemate kuritegude lahendamisega ? selleks on meil olemas kriminaalpolitseinikud.
Kuid politsei peab silma peal hoidma ka liiklejatel. Mõelgem veidi. Iga kihutaja või ükskõik milline liikluseeskirja rikkuja võib juba järgmisel hetkel, küll tahtmatult, saada kurjategijaks. Ka linna vahel lubatust vaid 10 km/h kiiremini sõites on olemas päris suur oht kedagi alla ajada ja vigastada. Ning õnnetuse tagajärgedega tuleb edasi elada nii tegijal kui kannatanul.
Iga liikleja vastutab ise
Seega küsigem liigeldes kõigepealt endalt, kas see tegu, mida ma teen, on ikka õige ja vajalik. Pole ju vaja minna vooluga kaasa, kui mõni kodanik pargib keelumärgi all või ees sõitev auto lubatust kiiremini sõidab.
Tiheda liiklusega maantee ei ole lasteaed, kus vastutuse tegude eest peab võtma kasvataja. Vastutus liikluses toimuva eest on meie enda kanda. Mida hoolikamalt ning kohusetundlikumalt me ise liikluses osaleme, seda vähem peame ajalehtedest lugema liiklusõnnetustes hukkunute nimesid.
DIANA ERIKSON,
Jõgeva Politseijaoskonna vanemkonstaabel
