Lõppenud maameestesaade erines siinkirjutaja arvates oluliselt senistest tõsielusarjadest. See oli nii päris, ilma pseudoprobleemideta, osalisteks tõsised maamehed, hoidmaks seda tükikest Eestimaad, kus nende kodu. Tutvustuses näidatigi mehi ja nende toimetamisi. Jõgevamaa mees Arvi paistis silma just julge ja vaba suhtlemise poolest. 46-aastane Arvi Kuusk elab Pajusi külas Kuuse talus, on Pajusi külaseltsi esimees, teeb rahvatantsu ja mängib akordioni, enamiku aja elust on ta pidanud metsnikuametit.
Mis seondub Teil saatesarjaga nüüd, kui see lõppenud on?
Igatahes midagi negatiivset küll mitte. Vaatamata sellele, et ise ma sinna ennast ei pakkunud. Alles mõni päev tagasi sain teada, kustkaudu asjad niimoodi läksid.
Kas tagantjärele on kahju ka, et saates edasi osaleda ei saanud?
Eks see kõik oli ju üks mäng ja mängu oleksin ma maha mänginud ka, vaevalt, et endale seeläbi kedagi just kaasaks oleksin valinud. Kui ma aga nägin, kuidas poisid suvel möllasid ja neil nii palju aega kaotsi läks, siis on mul päris hea meel, et just sedamoodi kujunes. Mul poleks lihtsalt seda aega kusagilt võtta olnud.
Kas saite saates osalenud maameestega ka lähemalt tuttavateks?
Rääkisime omavahel ikka. Üksteise telefoninumbrid on meil olemas, oleme ju “rindekaaslased?. Ehk tuleb kunagi aeg, et saame omavahel kokkugi.
Mis mulje need “rindekaaslased? Teile jätsid?
Asjalikud mehed olid ja kirju said ka kõik. Aga et nad seni kaaslast pole leidnud, ei ole eriti imeks panna. Kui ikka on oma talu ja majapidamine, siis ei jäägi ringivaatamiseks aega. Ainult lorudel, kes midagi ei tee, on tavaliselt aega laialt käes.
Need valdavalt tagasihoidlikud ja tõsised maamehed julgesid siiski ennast filmida lasta?
Mida nad ikka kardavad. Arad kaua ei ela. Kokkuvõttes sai mõnigi mees endale saatega reklaami ja kaaslane tuli lausa kõrvalkülast. Märdil oli küll saates asjalik tüdruk, aga omakandi naised leidsid ta siiski üles. Silveri leidis naaberküla tüdruk. Tarmo, kes saatesse edasi ei jõudnud, sai juba teisel nädalal õige ligidalt kaaslase. Saatest endast tuli ainult üks paar ? Ethel ja Hardi.
Eestis peaks olema vabu naisi piisavalt, aga tundub, et tõsisel maamehel pole seda õiget enda kõrvale sugugi kerge leida?
Ühe mehe kohta pidavat jah Eestis kolm naist tulema ja kui arvestada, et mõned mehed on ka üksikud, siis on naisi küll palju. Maal tuleb aga kella viie-kuue paiku hommikul tõusta ja õhtul saab harilikult alles enne südaööd magama. Tänapäeval tahavad ju maanaisedki linna, mis siis veel linnanaistest rääkida.
Kuidas Teie enda jaoks see saade algas?
Esialgu, kui saatebrigaad helistas ja teatas, et tahavad tulla ja filmida, olin ikka umbusklik küll. Mulle oli see ju üllatus ja kontrollisin mitu korda üle, milles asi, kes ja kuidas. Ega ikka igaüht oma koju ei lase, vaatab majapidamise üle ja pärast on röövlid kohal. Tutvustava osa jaoks filmima tuldi aprilli lõpus. Sellest, mida nad kokku viie tunni jooksul filmisid, läks saatesse kolme minuti pikkune lõik.
Mida arvate sellest, et saatejuht Krista Lensin oli läbi-lõhki linnainimene?
Seda küll, kümme aastat veel New Yorgis ka elanud. Võttis kätte ja tegi saate ära. Tegelikult igapidi väga tore inimene. Ütles vähemalt ausalt ära ka, et maaelu ei tunne.
Kui suur Teie enda Kuuse talu majapidamine on?
Praegu mitte eriti suur ? lehm, mullikas ja kanad. On ka rohkem sarvloomi laudas olnud ja sigu ka.
Ema on Teil kodus abiks?
Tegelikult on vastupidi ? mina olen emal abiks. Tema on peamine. Mina käin ju ka tööl ja on muidki tegemisi lisaks.
Tegevuse puuduse üle Te just kurta ei saa?
Ajapuudust tunnen hoopis. Oma majapidamises on ju kogu aeg midagi teha. Metsnikuametis olen Põltsamaa metskonnas olnud üle kahekümne aasta. See on päris suur piirkond. Külaseltsi tegemised võtavad samuti aega ja viisteist aastat olen ju ka rahvatantsu teinud.
Suhtlemine pole ilmselt Teie jaoks probleem. Ju oli igati loogiline, et Teid Pajusi külaseltsi esimeheks valiti?
Mingi juhtija isik ma küll pole. Olen selles ametis rohkem vabatahtlikult sunniviisiliselt. Keegi ei tahtnud seda enda peale võtta. Teha need asjad muidugi tulevad. Ühiskondlikus korras oleme oma seltsiga väga palju ära teinud, sellel suvel tuli seltsirahvaga kokku oma 400 tundi. Tahaksime oma külakeskuse ikka korras hoida.
Kui vaja, tuleb akordioniga ka tantsuõhtuks mängida?
No nii kõva pillimees ma just pole. Hakkasin pilli kääksutama kusagil seitsmendas klassis. Mõni aasta tagasi kuulutati, et Põltsamaa muusikakoolis õpetatakse ka täiskasvanuid. Nüüd käin seal juba kolmandat aastat. Hea, et selline võimalus avanes, nüüd olen ka nooti tundma õppinud.
Kas Teil pole kunagi tulnud mõtet ka linna kergema elu peale minna?
Mul peab kogu aeg midagi teha olema, ma sureksin linnas igavuse kätte ära. Kui ma paar tundi linnas ära olen, on mulle juba küllalt. Kuidas nad seal küll vastu peavad ? müra, õhupuudus ja mis kõik veel. Võin oma kodus tunda rõõmu sellest, mis oma kätega loonud ja see on suur asi.
Kuidas Teie Eesti maaelu tulevikku näete?
Noorus kasvab enamasti linnas ja see on tegelikult kurb. Aga kui vaadata, siis praegused tõelised tegijad on ju ikkagi maal kasvanud. See, millest järjest enam puudu jääb, on maamehemõistus, terve mõtlemine. Varsti pole maal enam midagi maale omast näidatagi. Suured ühistud on väiksemad talud alla neelanud. Kui ma kodus oma neljakümnendat juubelit pidasin, tulid külalised just kõigepealt lauta, et oma silmaga loomi näha ja käega katsuda. Eks ma näen siingi, kui metsnikuameti tõttu ringi liigun, kuidas külad järjest tühjemaks jäävad. Kütimäe ja Tapiku ongi juba peaaegu tühjad. Kui mul tulevikus oma kodu kellelegi jätta pole, jääb see samuti tühjaks.
VAIKE KÄOSAAR
