“Maal elamise päev” meelitas miljonivaadete, vihmavarjude ja põnevate ümarlaudadega

Laupäeval toimunud esimesel „Maal elamise päeval“ külastas omavalitsuste asutusi, külamaju, ettevõtteid ja sündmusi ligi 17 000 inimest, kelle seas olid nii kohalike kogukondade liikmed kui ka maale elama asumist kaaluvad linnainimesed üle Eesti.


„On isegi natuke üllatav, et enamik külastajatest olid valdade elanikud ise, kes tahavad end omavalitsuses pakutavate teenustega paremini kurssi viia,“ ütles peakorraldaja, Eesti Külaliikumise Kodukant juhatuse liige Krista Habakukk. „Samas on valdade piirid ju hiljuti muutunud ning kokkukasvamise protsess alles käimas,“ lisas ta. Oma külaväravad ja südame avasid ka Jõgevamaa eri paigad.

Palamuse lõi miljonivaadetega

Jõgeva vallas Palamusel algas suur „Maal elamise päev“ endises vallamajas, praeguses teenuskeskuses. Särtsakates kleitides Raja Teeled olid juba varakult valmis, et külalistega ringkäigule minna. Esimesele ringile minejaid oli kümmekond, sealhulgas perekondi Pärnust ja Tartust, aga ka Imaverest. Rääkimata oma kodukandi inimestest, kes tahtsid vaadata, millega naabrid tegelevad.

Ringkäik algas lasteaia Nukitsamees külastusega, kus jagus ahhetamist ja suuri silmi. „Siin on meil miljonivaade,“ nentis lasteaia direktor Marika Merusk, kui külalised Itide rühma viis ning mänguväljakule ja omanäolisele maastikule osutas. Kui laupäeva hommikul võis öelda, et lasteaeda veel lapsi mahub, siis külaliste silmist võis lugeda, et nii mõnedki tahavad oma väiksemad Palamusele tuua.

Edasi liikusid külalised Oskar Lutsu Palamuse gümnaasiumisse, kus huvijuht Evelyn Merusk tutvustas koolimaja ning viis külalised ka töökotta uudistama. Ühtlasi said küllatulnud jälgida sangpommivõistluse „Tootsi Kivi“ avatseremooniat.

Kuid üllatusi jätkus Palamusele veelgi. Nii jalutasid kümmekond inimest mööda „Kevadest“ tuntud teeradu, tundes Oskar Lutsu puudutust. Palamuse muuseumis külalisi vastu võtnud köster andis võimaluse veidi üle muuseumiukse piiluda ja korraks ka Tootsi maakerale pilgu heita. „Kõik on nii uhke!“ õhkasid külalised, kui taas muuseumi ees kokku said.

Selleks, et silmata Palamuse oma Mustamäed, jalutasid külalised Oskar Lutsu kihelkonnakoolimuuseumi pedagoogi Aili Kalavuse juhatusel raamatukokku ja heitsid pilgu üle ilutoa. „Heitke pilk üle ukse, siis saabki ilusaks!“ julgustas Kalavus.

Ringkäik lõppes Palamuse keraamikakoja ja laulustuudioga, kus külalistele pakkusid kõrvapaitust noored andekad muusikud.

Sadalas näidati vihmavarje

Jõgeva vallas Sadala rahvamaja õuel äratas ennekõike tähelepanu seni Eestis ainulaadne vihmavarjude näitus – *SADA**las* VIHMAVARJU**d*. Tooteid ja teenuseid pakkusid ettevõtjad lähemalt ja kaugemalt. Kultuuriprogrammi sisustasid Sadala Külade Teatri erinevate põlvkondade näitlejad, pärimusmuusikaansambel Tuustar ja kupleelaulja ning näitleja Peeter Kaljumäe.

Päeva avades ja programmi tutvustades rääkis päevajuht Valdi Reinas vihmavarjude näitusest, mille korraldamise idee ta ise välja pakkus, eesmärgiga Sadalat tutvustada, mis sõnamängu järgi võiks olla seotud ka sademetega. Kui mõni päev varem muretseti, kas saab sada vihmavarju kokku, siis sündmuse hommikuks oli koos 137 vihmavarju.

Muusikalise sissejuhatuse tegi „Maal elamise päevale“ pärimusmuusikaansambel Tuustar Eha Niglase juhendamisel. Sadala külade teatri lastetrupi liikmed esitasid Väikese Printsi ja Rebase dialoogi, täiskasvanud mängisid Valdi Reinase kirjutatud ja lavastatud „Viis värvikat lugu“. Meeleoluka ja südamliku etteastega esinesid Sadala kooli- ja lasteaialapsed koos õpetajatega.

Ettevõtjad tulid kohale mitmesuguse toodangu ja teenustega. Tiina Teppan avas välijuuksuritöökoja. MTÜ Kuldne Õlg Käsitöökoda Laiuselt tõi rikkalikus valikus käsitöötoodangut, samuti trükiseid õpetusega nende valmistamiseks. „Uudisena tõime kaasa kaunistusega tikutoosid ja nisupeaga käbid,“ ütles Kuldne Õlg üks eestvedajaid Leina Kreek.

„Tavaliselt on kodupiirkonna inimesed meilt ostnud lilletaimi ja maasikaid. „Maal elamise päevale“ võtsime kaasa tomatimahla, mis tehtud tomatisordist „Malle“, mille aretanud Jõgeva sordiaretajad,“ ütles Janika Lindsalu firmast Marimarta.

„Erinevaid viise ettevõtluseks tutvustasid ka Mare Vaarmets Sadalast soolaste ja magusate pirukatega, Teepuu OÜ Kuristalt suitsulihatoodete ja teiste suupistetega, OÜ VaaH eestvedaja Johannes Haav loodusfotodega, osaühing Jaan-Ivo Lukas Meediabüroo astronoomiliste nähtuste kalendriga 2020, milles jäädvustatud ka Sadala kogukond. Kärr ja Surr noored ettevõtjad tutvustasid ja pakkusid müügiks käsitööna valmistatud kangast rõõmsavärvilisi lipukette, millega kaunistada oma kodu või tööruume.

„Huvitav ja kasulik oli kaasa elada presentatsioonile, mida juhendas Sadala kandi ettevõtja Kalev Jalasto, kes tõestas, et tänapäeval saab väga paljusid tegevusi arendada ja erinevatest riikidest tulnud tellimusi täita praktiliselt kodust väljumata,“ rääkis Sadala Külade Seltsi juhatuse esinaine Pille Tutt.

Kennel Ribessita peremees ja perenaine Priit Tali ja Rita Tali esitlesid koeratõuge: lõvikoerakest, Vendeeni bassetit, karmikarvalist kääbustaksi, ahvpinšerit ja Skye terjerit.

Mälumängus olid küsimused Sadala koolis õppinud teleajakirjanik Valdo Pandist ja kohalikust haridus- ja kultuuriloost. Mälumängu edukamaid ja maal elamise päeva kordaminekule kaasa aitajaid premeeris Sadala Külade Selts meenetega ja teravat mõtlemist innustava pliiatsiga.

Näitleja ja kupleelaulja Peeter Kaljumäe tutvustas kupleede ajalugu ja esitas erinevatest aegadest pärit kupleesid. „Tulin „Maal elamise päeva“ tegemisi huviga vaatama. Idee on väga hea. Tasub mõelda, kuidas tulevikus saab sellisel sündmusel kaasa lüüa ka Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskus,“ ütles keskuse juhataja, ajaloolane Elo Lutsepp.

Sadalas olid avatud ka kool ja lasteaiarühmade ruumid, käsitöötuba, raamatukogu, noortetuba, Ookatku külas Eistre talus Luule köök, kus perenaine Luule Väin korraldas ka koolitust.

Saladuslik laadimisjaam Avinurme tutvustas elamisvõimalusi

„Maal elamise päeva“ oli ettevalmistatud ka Avinurmes, kus kultuurikeskuse ees toimus kohalike toodete laat, esinesid rahvakollektiivid ja tutvumiseks olid avatud olulised ametiasutused eesotsas kooli ja lasteaiaga. Märke suurest rahvaüritusest nappis. Pigem nautisid avinurmikud ise kaunist ja sooja sügispäeva ning mõlgutasid mõtteid siin elamise ja olemise üle.

„Meil on 18 maja praegu stendi peal pakkumisel, aga mida pole, on vabad töökohad,” sõnas Avinurme kultuurikeskuse kunstiline juht Katre Mölder, kes ise asus Avinurmele n-ö ajutiselt elama Märjamaalt 23 aastat tagasi. Ta teab rääkida, sest on ka ise saabunud mujalt, küll selle vahega, et abikaasa on siit pärit ja ka töötab siin.

Mölder leidis, et hakkajatel on võimalus oma töökoht luua, asudes tööle kasvõi füüsilisest isikust väikeettevõtjana. „Kultuur elab siin hästi – täna hommikul alustas puhkpill, siis rahvatantsurühm, mees- ja naiskoor, esinesid memmekesed, idamaise tantsu rühm jne. Koolimajas on lastele huviringidena pakkumisi paarikümnele tegevusele, mis on enamuses tasuta. Tulge ja osalege,” kutsub Mölder üles.

Avinurme elama tulijaid on tema sõnul olnud nii Tallinnast kui ka Kohtla-Järvelt ning on oma elamistingimustesse palju panustanud. „Tahe on kõige alus. Kui on kindel soov, küll leitakse ka töökoht. Vastuvõtt on igas ühes kinni. See on nagu peegeldumise protsess, kuidas mina, nõnda küla. Mul pole kordagi probleeme olnud. Kõik mu tuttavad on väga hästi vastu võetud.“

Perekond Kiik kaalub elukohavahetust tõsiselt

Kultuurikeskuse ürituselt tulnud Avinurme juurtega Juho Kiik ja tema abikaasa Marina Kiik koos poolekuuse poja Kauriga, on pidanud sinna kolimise plaani kaua ja seda ka ei välista, kuigi pere püsielukoht on praegu Rakveres. Juhol on Avinurmes tasuta käes puidutöökoja suured ruumid ja seetõttu on ta niikuinii tööalaselt paigaga seotud. „Kodu on Rakveres, aga tilbendame kahe koha vahel,” ütleb Marina. „Kui naine ütleb, et tuleb siia tulla elama, siis me ka tuleme. Ja ilusa maja peab ka leidma või tuleb ise ehitada,” kostab Juho.

Värske lapsevanem Marina on välja uurinud, et lasteaeda saab lapsi tuua pooleteise aasta vanuselt ja ka harrastustega saab Avinurmes tegeleda. „Ma tegin kuulutusest lausa pilti – kultuurimajas tegeletakse joogaga pühapäeviti kell 14. Ma mõtlesin, et vau, kes see küll, on kes viitsib teistele seda teha,” imestas noor pereema. „Kuid, kus ma tööd saaksin, see on küsimus? Rakveres? Bussiga ei sobi, auto peab olema. Mu mees sõidab kell kuus bussiga Rakverest siia, tagasi kell viis õhtul. Järgmist bussi ei ole. Ta lõpetaks töö vahel näiteks kell 8, teeks pikema päeva. Bussiliiklus on siin nigel. Oma autoga iga päev sõita ei sooviks, sest ka see on kallis.” Pereisa lisab, et tegemist on kahe otsaga küsimusega, sest enamasti on bussides kolm kuni viis inimest, mida on ju selgelt vähevõitu ning pole ju ka otstarbekas liine hoida.

Selliseid päevi, mis kutsuvad maale elama, võiks olla rohkemgi, leiavad tänased rakverelased, sest avastamist võib olla palju. Nii mõnigi võib üllatuda, et siin on näiteks koolimaja ja huviringid ja palju muud, mida esialgu ei kiputa uskuma. „Meie sugulastele, kes elavad Tallinna külje all Jüris, meeldib seal seetõttu, et tegemist on väikese külaga, kus on infrastruktuur arenenud. Sellegipoolest käivad nad ennast Avinurmes laadimas, siin on Peipsi järv ja suvel ollakse ikka siin,” rääkis Marina.

Kaugel tööl käimine ei tule kõne alla

„Siin on vaikne ja rahulik, kõik tunnevad kõiki,” ütleb Juho ja leiab, et elu tuleks siin endal põnevaks korraldada. „Siin ei saa oodata, et keegi tuleb ja midagi ära teeb. Ikka ise.” „Kindlasti tahaks, et siin oleks kino,” lisab Marina, kes hariduselt on majandusinimene, kuid hetkel lapsehoolduspuhkusel. Töötas ta veekeskuses administraatorina, mis teeks tulevikus küll tööl käimise keeruliseks, sest postil tuleb juba olla kell 9 hommikul.

„Töökohad ja transport peavad olema,” rõhutas Marina. „Ja ilusad kohad, kus elada,” täiendas Juho. „Kui on maja, siis tõmbab ikka maale, sest saad aru, et siin on hea elada. Siin peab olema ise aktiivne, tegevust leiab, ent ise peab osalema.“

Perekond Kiik leidis, et maale elama tulemiseks pole tähtis niivõrd vanus, kuivõrd kuidas on lahendatud laste hariduse küsimus, et on lasteaiad ja koolid, kus on turvaline ja hea, kuhu tekib sõpruskond ja huviringid. „Kuid 70selt ei ole asjal enam suuremat mõtet,” ütles neljakümnendate teises pooles olev pereisa. Marina lisas, et samas on ka nii, et kui linnas müüd korteri, on selle eest võimalik Avinurme osta korraliku maja. „Maja peaks olema hästi ökonoomne ja uus.”

Inimesed ei taha raskusi

Keskpäeval, kui oli kavas kohtumine vallajuhtide ja ettevõtjatega, polnud oodatavat rüselust näha – kohale olid tulnud mõned omakandi inimesed. Abivallavanem Koit Prants leidis, et sündmus on hea lahenduste leidmiseks, kuid kampaania suhtes ta väga optimistlik pole. „Ma olen sündinud ja kasvanud maal. Ja leian, et ühestki kampaaniast väga palju tolku pole. See on samasugune innovaatiline lähenemine nagu autojuhtide tee äärde seisma panemine – naljaks ja lõbus, aga tegelikkuses on kasu vähe. „Maale elama” laadseid üritusi on varem ka olnud, kuid need pole väga eesmärki täitnud. Läheneda tuleks regionaalpoliitiliselt, sest inimene peab mingisuguse iva leidma, miks ta siin elab.  Kui aga on ainult raske, raske ja veelkord raske, peab vaeva nägema, selle asemel, et luua töö- ja elukohad ja kool. Tänapäeval tuleb vanu maju renoveerides end ainult töösse uputada. Me tahame elada oma tavapärast elu,  soovime ennast pesta ja tualetti kasutada.”

Maja ette kogunenud laadamüüjad nautisid päeva ja ajasid omavahel ning klientidega lõbusat juttu. Arutati teemal, kas Avinurme on maa või saab veel rohkem maale minna. Räägiti lugusid sellest, kuidas metsade keskel hoitakse väga kokku, on tulnud ka ette, et väga omaks ei taheta võtta, sest see on justkui kaitsekiht, oma kogukonna salakoht, mis Avinurmet tegevuses hoiab ja lahustuda ei lase. Küll arvati, et üks sügisene avinurmikute kogunemine võiks ka olla, kus rahvas üksteist näeb ja muljeid vahetab.

Puurmani meelitas kohvikute ja laadaga

Põltsamaa vald keskendus „Maal elamise päeval“ umbes 480 elanikuga Puurmani aleviku esile tõstmisele. Tallinna-Tartu maantee ääres kehutav asula on tuntud oma krahv G. J. Manteuffelile kuulunud valge lossihoone poolest ja viimasel ajal teatakse seda kui paika, kuhu ükski suurel maanteel vurav liinibuss sisse keerata ei taha. Aga paik on elamiseks igati mõnus, eriti nende jaoks, kes linnakärast tüdinenud, kuid päris metsataluelanikuks saamiseks veel valmis pole. On ju Puurmanis kõik eluks ja asjaajamiseks vajalik olemas.

Laupäeval toimunud esimesel „Maal elamise päeval“ külastas omavalitsuste asutusi, külamaju, ettevõtteid ja sündmusi ligi 17 000 inimest. Puurmanis sai nimekirja ligi 500 maaeluhuvilist. Korraldusmeeskonna liikme Karmen Allevi sõnul oli neist kolmandik kohalikke, kolmandik oma valla ja maakonna elanikke ning kolmandik võõraid. Esindatud olid kõik Mandri-Eesti maakonnad. Kaugemad külalised olid kohale tulnud Soomest, Rootsist, Saksamaalt ja isegi Austraaliast. Paljud neist on kunagi Puurmani inimesed olnud, kuid täna elatakse kodukohast kaugel. Laupäeval oli hea põhjus külastada oma vanemaid ja vanavanemaid.

Tundus, et vähemalt Puurmanis oli lossipargis üles seatud mihklilaadal müüjate rivi päris pikk. Pakuti käsitööseepe, lustakaid puidule maalitud loomaportreesid, pirukaid ja präänikuid, mett, villaseid sokke jm. Laat nagu ikka laat, kuigi enne südapäeva ostjaid eriti rohkesti liikumas ei olnud. Samas pärastlõunal oli sibula- ja küüslaugumüüjal tegemist piisavalt, nii et päris tühjade kätega ei tulnud koju minna vist küll kellelgi.

Kelle jalg tatsus, selle suu matsus

Kuna ilm oli mõnusalt soe ja päikseline, jalutati kambakesi. Kel paber näpus, lõi kaasa Puurmani põnevaid paiku tutvustavas orienteerumismängus. Vahepeal sai suu magusaks ja meele rõõmsaks, sest head ja paremat pakkusid viis kogukonnakohvikut. Üks neist, kohvik Hollyfood, oli end sisse seadnud lausa lossi paraadtrepi kõrval ja grillil valmisid uhked burgerid. Lossis asunud kohvik pakkus kõige muu hulgas ka kauneid pavlovaid, mis hea kange kohviga komplektis väga head maitsesid.

Kes asja vastu sügavamat huvi ilmutas, sai lossihoonele lisaks oma silmaga kaeda Puurmani teenuskeskust, lasteaeda Siilipesa, raamatukogu ja rahvamaja. Oma tegemisi tutvustasid Puurmani Eakate Selts, Puurmani Priitahtlik Päästeselts, Puurmani Käsitööselts KATI, perearstikeskus, hambaravikabinet, juuksur ja paljud teised kohalikud ettevõtjad.

Tunned oma naabrit ja naaber tunneb sind

 Puurmani lossis algas keskpäeval kogemustuba, kuhu kogunes paarkümmend kuulajat ja kaasa mõtlejat. Tundus, et kohal olid enamasti juba praegugi maal elavad inimesed. Aga ega siis sündmuse eesmärgiks polnudki vaid linnainimestele maal elamise võlude tutvustamine, vaid ka võimalus kohalikel oma kodukandiga süvitsi tuttavaks saada.

Oma maale elama sattumise lugu ja maaelu kogemusi vahendasid muusik Raivo Tafenau, Alatskivi Juhan Liivi muuseumi direktor Mari Niitra, Postimehe ajakirjanik Villu Päärt, Põltsamaa vallavanem Margus Möldri ja Põltsamaa kooli õpetaja Margit Randmaa.

Pikemalt ja kõige emotsioonirikkamalt tegi seda põline Nõmmel elanud linnatüdruk Margit Randmaa, kes koos ettevõtjast abikaasa ja lastega leidis endale mõne aasta eest uue kodu Põltsamaa lähistel Rõstlas. „Meil on täielik idüll: viljapõllud, kastesed niidud, metskitsekarjad õunaaias, onne ehitavad lapsed… Seda maal elamise naudingut peab ise kogema, et aru saada, kui ebaloomulik on linnaelu. Kui sa elad Tallinnas, siis Tallinn tarbib sind, kohe täiega,“ kõneles noor naine oma kogemustest. „Nüüd aga, kui elan maal ja käin vahel Tallinnas asju ajamas, siis tarbin mina pealinna. Olen seal täpselt senikaua, kuni tunnen, et linn mind taas tarbima hakkab ja kiirustan siis viljapõldude vahele oma koju tagasi.“

Muusik Raivo Tafenau tõi maaelu suurimate võludena välja kogukonnatunde. „Tallinnas elades on sinu ümber sajad ja tuhanded inimesed, aga sa ei tunne neid, ei tea ega isegi ei tereta,“ mõtiskles Puurmanis elav Tafenau. „Maal tunned oma naabreid, suhtled nendega, siin on naturaalmajandus tõesti loomulik elu osa. Näiteks tõi naabrimees mulle 10 rm puid, ja mina andsin talle selle eest pooletunnise kontserdi. Nii maal asjad käivadki ja see on mõnus.“

Maal peab ju pidevalt tööd tegema …

Juttu tuli ka maaelu miinustest, nagu teenuste kallidusest ja transpordist. „Maal peab peres olema auto või isegi mitu ning sa ise tegeled pidevalt logistikaga,“ nentis Põltsamaa vallavanem Margus Möldri. „Kui sul on peres neli last, siis on abikaasa see, kes peab lapsi sõidutama huviringidesse, trennidesse jne. Nii ongi mul abikaasa kodune, sest muul moel ei tuleks välja.“ Samas kiitis ta Põltsamaa linna kui suurepärast elukeskkonda lastega peredele. „Kõik on olemas ja käe-jala juures – lasteaed ja kool, muusika- ja spordikool, noortekeskus. Igale poole saab minna jala ja autot tegelikult peres olema ei pea.“

Villu Päärt kinnitas aga, et maal elades muutub inimene leidlikuks ja osavaks, sest ootamatutest olukordadest juba puudu ei tule. „Hakkad hommikul tööle minema ja tuisk on teed umbe ajanud või ei lähe auto külmaga käima,“ tõdes Päärt. „Siis tulebki olla loominguline, näiteks teha kokkulepitud intervjuu hoopis Skype’i teel. Maal saab inimene kõigega hakkama, sest ega muud võimalust ju eriti ei ole.“

Tafenau oli selle väitega kohe nõus: „Olen nendesamade väikeste kätega kaks terrassi ehitanud, sest vaja oli ja ehitajat ei õnnestunud leida. Linnas elades poleks ma selle peale isegi mõelnud, et midagi ise ehitama hakata,“ naeris muusik.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et maal elav inimene on sellest elulaadist võlutud, linnaelanikule tunduvad aga maainimesed enamasti vähe kummalised. Suvel on ju tore maal olla ja mõni päev elada, aga pidevalt…? „Ma ei tea, mis siin küll teha oleks ja siin peab kogu aeg tööd ka tegema,“ kinnitas üks Puurmani koos vanematega uitama sattunud Tartus elav teismeline. Aga nii ongi, et igaühele oma. Maale elama asumist tutvustavaid päevi võiks aga edaspidigi teha, nii on maaelanikel endil sügisel nädalavahetusel kartulivõtmise ja õunamahla aurutamisele vahelduseks miskit teha. Kasvõi naabrimehega trehvata ja küsida, et kas koduveini ka ikka mulksuma panid.

MERIKE KASK

INDREK SARAPUU

JAAN LUKAS

KERTTU-KADI VANAMB

blog comments powered by Disqus