Suurest linnast kaugemal elamine kipub olema enamasti kahe otsaga: ühelt poolt on tore nautida ümbritsevat loodust ja tajuda vaikust. Teisalt peab leppima, et kaugeltki kõiki vajalikke teenuseid kätte ei saa.
Nii on pidanud Põltsamaa inimesed loobuma näiteks pangakontoritest. Jõgeva inimesed peavad oma käigud kohanduma vastavalt kontorite lahtiolekuaegadele. Ja Mustvees tuleb mõelda, kas minna Jõgevale või Tartusse, kui on vaja rahaasju ajada.
Siis ei tasu üldse imestada, kui pangakontorid, mida maapiirkondades peaaegu et enam ei olegi, tasahilju uksi sulgevad. Enne muidugi lühendavad lahtiolekuaegu ja seejärel tõdevad, et liikumist pole. Siis suletakse uksed ning need vähesedki, kes teenust vajasid, peavad taas mõtlema, kuidas ja millal.
Nõnda vähendas ka Omniva Põltsamaal postkontori lahtiolekuaegu. Selgus, et kui kodu jääb lähimast postiasutusest kaugemale kui viis kilomeetrit, võib endale kirjakandja koju tellida. Iseenesest on tore küll, aga see tähendab aja- ja rahakulu, millega riigiettevõte nii priisata ei võiks.
Ka bussidega võib maapiirkonnas tihtipeale hüvasti jätta. Nii napib võimalusi, kuidas Põltsamaalt näiteks Tallinnasse või Tartusse pääseda. Ja bussiettevõtted plaanivad samme, et väljumisi veelgi kärpida. See jätab aga kaks varianti: osta isiklik auto või kolida linna.
Mida aeg edasi, seda enam peab vist lootma, et elu maal ei muutuks selliseks luksuskaubaks, mida enam mingi valemiga endale lubada ei saa. Niikaua peab ebameeldivused lihtsalt välja kannatama.
