Seitsekümmend aastat tagasi ilmus Jõgevamaa oma ajalehe esimene number. Neli kuud varem oli moodustatud Jõgeva maakond. Oli keeruline aeg. Inimesed olid äsja jätnud seljataha sõja, kuid valitses Stalini diktatuur ning kevad oli alanud märtsiküüditamisega.
Just sellisesse vastuolulisse aega jääb maakonnalehe sünd. Siinsel rahval polnud varem oma ajalehte olnud. Põltsamaa kandi tegemisi oli mõned aastad jäädvustatud sealse Teataja külgedel, kuid Jõgeval ja selle ümbruskonnas toimuvast võis tavapäraselt lugeda Postimehest. Sellest, mis sündis Põhja-Tartumaal.
Seetõttu olid maakonna ja oma lehe sünd seitsekümmend aastat tagasi märkimisväärsed sündmused, mis hakkasid siinse elu arengus olulist rolli mängima. Uute maakondade, mida on ka kunstlikeks moodustisteks nimetatud, tekkimine oli siis regionaalpoliitiline otsus, mida oleks vale alahinnata. Võib ette kujutada, milline oleks olnud Jõgeva regiooni areng ilma maakonna sünnita.
Ajalehe esiletõusu aastad
Ei pea olema just selgeltnägija, et arvata: kordades tagasihoidlikuma arengu ja võimalustega. Kuid just maakonna moodustamine andis võimaluse ka oma lehe tekkimiseks. Ning alates 11. augustist 1949 hakkas kohalik ajaleht oma lugudega tegelikult joonistama/kujundama maakonna reaalseid piire. Looma selle identiteeti.
See oli justkui tõeline müügitöö ja turundus, mida tehti võib-olla alati seda isegi teadmata. Koos lehe loomisega saadeti Jõgeva toimetusele appi inimesi, kes aitasid lehte kokku panna. Need olid värvikad tegelased nagu Viktor Varjend, Feodor Grodinski ja Aksel Tamm, kes esimese viie aastaga kujundasid lehest kolm korda nädalas ilmuva maakonna, hiljem juba rajooni häälekandja.
Okupatsiooniaeg, stalinlik totalitaarrežiim jätsid kõigele oma pitseri. Ka lehele, mis täitis partei ja valitseja ülesandeid. Ometi leht arenes ning kinnistas oma kohta lugejaskonnas. Mida aasta edasi, seda enam leidis sellest lugemisväärset, tugevnes autorite ring.
Murranguliseks kujunes 1954. aasta: Stalin oli juba surnud, valitsusdiktatuur nõrgenes ja Jõgeva lehe peatoimetajana alustas Olga Uulits. Toimekas ja resoluutne naine, kes tegi seda tööd järjepanu 21 aastat. Kauem kui keegi teine.
Võib öelda, et just tema juhtimisel kujunes välja tugev ja sisukas kohalik ajaleht. Sellest andsid tunnistust kohalike võimekate autorite esiletõus (Romeo Allas, Evald Jõgis, Kalju Lomp, Julius Tillo, Enn Mälgand jt) ja ajalehele järgmistel kümnenditel jagatud arvukad preemiad. Seda nii sisu kui ka kujunduse eest.
Just sel ajal ilmusid leheveergudel tõelised meistrilood kohalikust elust ja inimestest, kus tegelikult anti läbi mõistujutu tõetruu pilt elust enesest. Head kirjutajad jäädvustasid end rahva südametesse. Mis sest, et peatoimetaja pidi enne lehe trükkiminekut igale küljele allkirja andma ning pitsati lööma, et võib trükkida. Et pärast hinnati seda kõike Glavlitis (tsensuur) ja kohalikus parteikomitees. Iga pisema loo puhul pidi kellelegi aru andma. Ent ometi kirjutati, järjest julgemalt (nii palju kui sai) ja tõesemalt.
Õigetesse kätesse sattumine
Rääkimata sellest, et nendesse kümnenditesse jäid suure rajooni tekkimine ja Kolhoosniku nime muutumine Punalipuks. Areng jätkus peatoimetaja Hugo Alteri käe all, kes jäi omal kohal Uulitsale alla vaid aastaga. Punalippu hinnati Eesti üheks tugevamaks kohalikuks leheks, kus kirjutasid sellised nimekad tegijad nagu Ants Paju või Gunnar Isotamm. Nii et kui 1980ndate lõpul algas uutmine ja värsked tuuled jõudsid ka ajakirjandusse, võis ajaleht 1989. aastal julgelt võtta nime, mis teda kõige paremini iseloomustab: Vooremaa.
Omariikluse taastamine, turumajandusele üleminek ja erastamisprotsessid seadsid 1990ndate esimesel poolel ka meedia sootuks uutesse tingimustesse. Täna võib öelda, et õnneks erastas maakonna ajalehe 1995. aasta kevadel kohalik äriühing AS Seitung. Missioonitundega kohalikud noored ettevõtjad eesotsas Aivar Kokaga olid õiget usku, et kohalik ajaleht peab jääma kohalike inimeste otsustada, mille loovutada seda mõnele Tallinna suurkontsernile.
Sealt alates on maakonnaleht viimased 24 aastat olnud n-ö omade kätes. Usun, et kui see 1995. aastal poleks erastamisel nii läinud, siis ilmselt oleks Jõgevamaa oma leht juba ammu maamunalt kadunud ning valik lugusid maakonnast ilmuksidki ehk kord nädalas kusagil Postimehe vahel. Poleks lehte, poleks maakonda.
Ajal, mil maavalitsused on kaotatud, on kohalikul ajalehel täita veelgi suurem roll kui eelnenud aastatel. Maakonnaleht peab hoidma jätkuvalt maakonna piire, nagu seda aastakümneid on tehtud. Võiks küsida, milleks seda vaja? Aga uskuge, mida lähemal on meil võimalus ajada omi asju oma maakonnas, seda paremini ja kindlamalt me võime end tunda ja seda enam jääb elu ka siinkandis püsima. Nii on ka maakonnalehel täita tänasel päeval väga tähtis ülesanne: hoida alles maakonna piire ja identiteeti. Ja selle kõige juures ka ise elus püsida.
Tänu teile, lugejatele, on see meil ka õnnestunud. Seepärast loodan, et jätkame teiega koos ka järgmistel aastatel.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
