Ajakirjandusest räägitakse palju ja päris täpselt ei oska keegi öelda, kas sellest on ajalehe tarbijatele rohkem kasu või kahju. Oma erialast ja ametiprobleemidest on ikka lihtsam rääkida, jälgitakse olukorda ja selle muutumist ju iga päev ja ka kogemust on selles vallas kõige enam. Hea on rääkida.
Nii räägib ka enamik kvaliteetfilme ja raamatuid pigem nende tegijatest. Ikka kipub peategelane olema kas joodikust või rändurist kirjatsura, kellel on probleeme naiste ja narkootikumidega.
Aasta alul potsatasid ajakirjanike meilikastidesse, kui selline võrdlus tänapäeval enam kohane on, võibolla tuleb öelda hoopis, et sahises valguskiirusel meie meilidele, detsembrikuu Eesti ajalehtede tiraažinumbrid. Kui neid põgusalt silmata, siis kasvas see number ainult Õhtulehel. Ülejäänud üle-eestilised lehed on trükiarvu poolest kaotanud tuhandeid. Maakonnalehtede puhul väga suuri muutusi polnud. Ka meie Vooremaal on jäänud tiraaž möödunud kuudega võrreldes enam-vähem samaks. Mida need numbrid siis ikkagi näitavad või ei näita?
Truud lugejad
Nii nagu ei näita tegelikult ükski edetabel ega esikümme ei poliitikas ega ka üheski teises valdkonnas asjade tegelikku seisu, ei näita lehe trükiarv midagi selle kohta, kui palju lehte tegelikult loetakse. Ei näita, millist mõju see ühiskonnale avaldab või kui palju üht või teist ajakirjandusest pärit mõtet või fakti tsiteeritakse teistes kanalites. Selleks on hoopis teised parameetrid, seda uuritakse hoopis teistsuguste meetoditega ja need pole grammigi nii seksikad kui numbrid, mida on näha trükiarvu muutuses. Need on numbrid, mis aitavad n-ö laia lauaga lajatada.
Mina harrastusstatistikuna julgen väita, et kui maakonnalehe trükiarv püsib pika aja jooksul enam-vähem stabiilne, on meie lugejaskond äärmiselt truu. Kui maakonna rahvaarv ei kasva, siis kuidas saaks hüppeliselt tõusta lehe tiraaž? Ma julgen arvata, et kõik, kes Jõgevamaal elavad ja asjadega kursis tahavad olla, on näinud ja kuulnud oma maakonnalehest.
Kuidas olla maakonda ja selle tegemisi kajastav meediakanal, milliseid kriteeriumeid ja teemapunkte peab see katma, on küsimus, mis on mind isiklikult vaevanud juba aastaid ja mis on puhtalt toimetuse ning toimetamise tagajärg ja tulemus. Õigupoolest umbes üheksa aasta tagusest ajast, kui sidusin suure osa oma tegevusest Põlvamaa tänaseks kadunud väljaande Koit toimetuses töötades. Nägin oma silmaga, kuidas üks leht, millel oli omal ajal suur tähendus info vahendaja ja reklaamija ning maakonna identiteedi hoidjana, ka surmadest ja sündidest teavitajana, lihtsat närbus. Ma leian siiani, et lehe hääbumine polnud seotud niivõrd elanike arvu vähenemise ja Eesti Posti jamadega, mis on toodud põhjenduseks ja mille taha on hea pugeda, kuivõrd sellega, et tegijad (loe: toimetus) ise ei uskunud ega tahtnud enam lehte teha. Ei soovinud ajaga koos areneda, uusi asju proovida ega ellu jääda.
Usk iseendasse
„See kõik on juba olnud,“ kõlas nii tegev- kui peatoimetaja suust iga vähegi elu edasiviiva ettepaneku puhul. Ei viitsitud õppida ega areneda.
Nii lõpuks käis maha ka entusiasm ja motivatsioon: kõik ju vajuksid hea meelega mugavustsooni, oleksid seal vaiksed kui hiirekesed ja võtaksid vastu igakuise väikese, ent stabiilse tasu, millega üürike ära maksta ja natuke süüagi osta.
Siis tekkis mul küsimus, kes on üldse instants, kes ütleb, et see väljaanne on maakonnaleht. Kes ütleb, et tegemist on trükisega, mis ei allu enam ühelegi ajakirjanduslikule kriteeriumile? Kas see on lihtsalt harjumusest olev viide lehe päises või peab sellega katma mingid standardid? Kui neid norme pole, võib ju igaüks pundi kokku panna ja anda välja suvalist trükist, mida võib kutsuda kuidas tahes.
Mulle on jäänud mulje, et see on täiesti võimalik. Vaba maa, keegi ei keela. Tee, mis tahad. Kui küüniline olla, piisab sisu puhul kümnest niigi tasuta kättejooksvast pressiteatest, heal juhul ühest-kahest artiklipojast, kuhjaga telefonist suvaliselt klõpsitud pilte ritta ja tagumisele küljele ristsõnalahmakas või horoskoop. Täiesti lubatud.
Lõpetuseks soovin öelda, et Voorema vaib (moodne sõna, mis väljendab meelolu ja keskkonda ühel ajal) on tugev ja teotahteline. Usun, et tänu heale kooslusele on võimalik mitte ainult püsida, vaid ka areneda. Vooremaa tundub katvat kõik kriteeriume, mis üht head maakonnalehte iseloomustada võiks. On tore, kui seda vaibi saab edasi anda ka lugejatele, sest siis ei kao ka maakonnaleht kuhugi.
INDREK SARAPUU, ajakirjanik
