Esmaspäeval jõudis Uus-Meremaalt koju tagasi maakonna edukaim vibulaskja Tiina Laurisson, kes võitis Wellingtonis toimunud sise-MM võistlustelt naisveteranide pikkvibu klassis esikoha. Sellega kaitses Tiina kaks aastat tagasi võidetud eelmist MM-tiitlit.
Pea kuu aega Okeaanias viibinud Laurisson osales MM-võistlustel kolmandat korda ja võitis oma karjääri kolmanda MM-medali. Varem ehtisid ta auhinnakappi kuld ja hõbe. Nüüd siis lisandus teine kuldne medal.
„Seekordne võistlus oli meeldejääv eelkõige oma toimumiskoha poolest. Uus-Meremaa on kindlasti selline koht, kuhu tahaksin alati tagasi minna,” tunnistas Tiina. „Sealne äge loodus, külalislahked ja toredad inimesed – kõik see võlus. Milline sujuv ja rahulik liiklus, head teed, ümberringi mäed ja lambad. Väga vahva kogemus.”
Rääkides MM-võistlustest ütleb Tiina Laurisson, et seekord osales suurvõistlusel 15 riiki. „Eesti oli esindatud kahe sportlasega. Lisaks mulle ka poeg Peeter. Kindlasti mõjutas kauge võistluspaik osavõtjate arvukust, sest kaks aastat tagasi LAV-is oli osalejaid rohkem.”
MM-i absoluutselt parim tulemus
Laurisson tundis võistlustest rahulolu juba seetõttu, et saavutas kolmepäevasel võistlusel absoluutselt parima tulemuse. „Mitte see, et olin parim veteranide seas, vaid et saavutasin ka parema tulemuse kui juunioride ja naiste klassi parim. See tegi kindlasti rõõmu. Mingit erilist ettevalmistust ma MM-iks ei teinud, kuid pidev võistlemine ning treeninggruppide juhendamine hoiabki mind regulaarselt heas vormis.”
Tiina lendas Uus-Meremaale üle Singapuri ja Austraalia. „Uus-Meremaal olles püüdsin näha seda kauget maad nii palju kui võimalik. Rentisime Peetriga auto ja sõitime maha üle kahe tuhande kilomeetri. Ei kohutanud ka vasakpoolne liiklus, millega kiiresti harjusin. Seda enam, et kaasliiklejad on ülimalt viisakad ja tähelepanelikud.”
Uus-Meremaalt tagasi tulles tehti pikem peatus Austraalias Melbourne’is ja Sydneys. „See on nii kauge nurk, et kui sinna minna, siis tuleb ka natuke rohkem ringi vaadata,” rääkis Tiina, kelle sportlikud juured pärinevad ilmselt isalt, Martin Lihult, kes oli sõjajärgsetel aastatel maakonna parim suusataja ja tuli väravavahina 1948. aastal Eesti koolinoorte meistriks.
Praegu kodus tagasi olles mõtleb Tiina juba sellele, kuidas vibuspordi edendamisega maakonnas jätkata. Kui ta neli aastat tagasi ala pioneerina maakonnas tegutsema hakkas, oli Jõgeva Eesti vibukaardil valgemast valgem laik. Nüüd on mõne aastaga käima läinud oma võistlussüsteem, toimuvad treeningud noortele ja täiskasvanutele ning käiakse võistlemas ka väljaspool maakonda. Saavutatud on esimene edu.
Vibulaskmine meelitab noori aina juurde
„Huvilisi on tõesti üllatavalt palju tekkinud ning see lisab mullegi optimismi. Ala on atraktiivne ja kes korra sellega tegelema hakkab, see enam pidama ei saa,” on Tiina veendunud.
Noori käib ta vibutreeningutel üle viiekümne. Praegune number on kusagil 55–56. „Mõned lähevad vahepeal ära, kuid alati on juurdetulijaid. Ja neid viimaseid on isegi rohkem, nii harrastajate arv pisitasa kasvab. Täiskasvanutest on mul kaks gruppi, mõlemas maksimaalselt kaheksa laskjat, rohkem pole ka mõeldav.”
Juba sel laupäeval algab ka kodune välishooaeg, kui Kassinurmes toimub avavõistlus. Tiina sõnul on tegemist haruldaselt hea võistluspaigaga maastikuvibu harrastamiseks. „Aga see on nii just praegu, kevadel. Kui rohi suureks kasvab, siis seal enam lasta ei saa, sest niitmine on liiga kulukas. Hooaeg on meil aga pikk ja tihe. Igal nädalavahetusel on mõni võistlus või üritus. Nii et kes alaga tõsiselt tegeleda tahab, sel on selleks ka piisavalt võimalusi,” selgitas Tiina Laurisson.
TIIT LÄÄNE
