Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis avati kaks nädalat tagasi Tõnis Laanemaa graafika ja maalide näitus “Kirg”. Just näituse avamise päeval sai kunstnik 78 aastaseks. Ent ta on jätkuvalt vaimses kõrgvormis.
Tõnis Laanemaa on lõpetanud 1957. aastal Tartu Kujutava Kunsti Kooli, kus õppis õlimaali Johannes Võerahansu juhendamisel, samuti joonistamist ja joonestamist. Aastatel 1958-1960 töötas ta Alatskivi keskkooli kunstiõpetajana, seejärel jätkas õpinguid Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis graafika erialal.
ERKI I kursusel lõi Tõnis Laanemaa koos teiste ärksate tudengitega juhendaja Leo Soonpää ja rektor Jaan Varese toetusel kunstirühmituse, kes lõi sidemed teiste kõrgkoolidega, hakkas näitusi korraldama ning kaasaegset kunsti, muusikat, teatrit, kirjandust ja luulet uurima. Tõnis Vindi juhtimisel kasvas sellest välja grupp ANK64.
1970. aastast on Tõnis Laanemaa Eesti Kunstnike Liidu ja selle graafikasektsiooni (praegu vabagraafikute ühendus) liige. Ta on esinenud arvukatel näitustel kodu- ja välismaal ning püsinud enam kui pool sajandit avangardkunstnike ridades. Palamuse on talle tänu sealkandis elavatele kunstnikele Sülli Reet ja Urmas Vainole üsna tuttavaks paigaks saanud. Esimese näituse tegi ta Palamusel viis aastat tagasi.
Seekordse näituse avamisel vaadati kõigepealt ühiselt kuueminutilist portreefilmi Tõnis Laanemaast, mille autoriks on tema 17-aastane tütrepoeg Meel Paliale. Linateosest ilmnes, et Tõnis Laanemaa kunstnikuks saamises oli osalt süüdi “rahvaste isa” Jossif Vissarionovitš Stalin. Laanemaa unistas karjasepõlves pilvi vaadates kord kirjanikuks, kord kunstnikuks saamisest. Kunstnikuanne avaldus tal aga varem: poisikesena hakkas ta Stalini portreesid (neid ilmus tollal igas lehes!) ümber joonistama ning ema oli tema “reproduktsioone” vaadates sunnitud tunnistama: “No ongi Joss mis Joss!” Selline tunnustus innustas.
Kunst on elu
Kunsti loomine pole Tõnis Laanemaa jaoks lihtsalt üha uute ja täiuslikumate piltide tegemine, vaid pigem maailma seletamine.
“Usun, et suudan avada elunähtusi paremini, kui need inimesed, kes ei mõtiskle sügavuti ühiskonnas toimuvate protsesside üle,” ütles Laanemaa. “Minu tööd on kõik tehtud tulevikule mõeldes. Teen, kuni silm näeb ja käsi tõuseb. Kunst on minu elu.”
Laanemaa maailma seletavad pildid vajavad muidugi ka ise veidi lahtiseletamist, sest muidu ei pruugi vaataja välja raalida kogu sõnumit, mis neisse peidetud on. Avamispäeval oli muidugi võimalik kunstnikult endalt selgitusi saada ja koos temaga näitusel tehtud ringkäik oli vägagi rikastav.
Siinkirjutaja poleks näiteks graafilist lehte “Tantsupidu jaaniõhtul” (1984) vaadates uneski selle peale tulnud, et sellel on jäädvustatud kunagi reaalselt elanud külapillimehed.
“Uurisin tookord teatri- ja muusikamuuseumis vanade pillimeeste fotosid, millest vanimad olid tehtud 19. sajandi lõpus, ja jäädvustasin need sellele ofordile,” ütles Tõnis Laanemaa.
Graafilisele lehele “Võidusõit” (1974) koondas ta aga kokku tol ajal eri maades käigus olnud automargid. Taiese allosas jookseb tollases popkunstis väga levinud rehvimotiiv. Laanemaa oligi aastakümneid tagasi üks neist eesti graafikutest, kes otsis uusi väljendusvahendeid ja sidet toonaste ülemaailmsete trendidega. Nii et ühest küljest võib kõnealuses töös näha vormiotsinguid, teisalt on see aga allegooriline mõistupilt.
“Tahtsin selle pildiga meelde tuletada, et autod on sõitmiseks. Kes oskavad sõita ja mõistlikult sõidavad, jõuavad sinna, kuhu vaja, kes lähevad maanteele “muskleid näitama”, neil ei pruugi nii hästi minna,” seletas kunstnik.
Sõnum tulnukale
Oforti “Spiraal” (1974) luues võttis kunstnik endale eriti ambitsioonika ülesande: mahutada ühele pildile lühikokkuvõtte maailma ajaloo spiraalsest arengust. Lähemal uurimisel võib graafiliselt lehelt leida ajaloos märgilist tähendust omavaid ehitisi, isikuid ja leiutisi, aga ka Maal elavaid linde-loomi.
“Kui mõni tulnukas selle pildi leiab, siis saab ta siit Maa kohta kogu esmase info,” ütles Tõnis Laanemaa.
“Spiraali” ostis üks näitusekülastaja ära juba näituse avamise eelsel päeval, st kohe, kui pildid üles said. Usutavasti oli ostja siiski inimene, mitte tulnukas. “Tantsupidu jaaniõhtul” jääb aga pärast näitust Palamuse muuseumile: kunstnik lubas neil lahkesti ühe näitusetöö oma kogusse valida.
Erilise energiaga paistavad näitusel silma kolm suuremõõtmelist graafilist lehte sarjast “Galaktika XL937. Ränd planeedile TL78”. Need on ühed värskemad tööd sellel näitusel ja tõestavad, et autor on jätkuvas kõrgvormis. Arv 937 viitab autori sünniaastale (1937), TL78 tähendab aga, et sari on loodud autori 78. sünnipäeva eel.
Kõnealusel näitusel on väljas ka Tõnis Laanemaa maaliloomingut ning üks tema poja Vello Laanemaa graafiline leht.
“Minu arvates tuleb lapsele võimalikult varakult kunstivahendid kätte anda. Minule isa andis ja ma tegin juba nelja-aastaselt esimesed maalikatsetused,” ütles Vello Laanemaa. “Isa tegeleb õpetamisega praegugi. Tema juures Vabaduse platsi ateljees käib pidevalt neli-viis õpilast.”
Tõnis Laanemaa näitus “Kirg”, millel kõlab Taavi Laatsiti muusika, jääb avatuks 28. juunini.
RIINA MÄGI
