“Üks mu õpetaja on öelnud, et maailma luuakse lugudega ja juhitakse juttudega. Selles mõttes on raamatukogu nagu maailma loomise koht,” ütles pärimuskultuuri edendaja Mikk Sarv, juhatades möödunud reedel sisse sarja “Avatud meeltega” järjekordse kohtumise Jõgeva Linnaraamatukogus. Sarve kõrval oli õhtu teiseks kõnelejaks tema loodusetundjast elukaaslane Kristel Vilbaste.
Mikk Sarve sõnul loovad maailma just need lood, mida n-ö häälega ja peast jutustatakse. Kui needsamad kunagi suust suhu levinud jutud raamatusse kirja pannakse, siis pahatihti neid enam elavas esituses kuulda ei saagi.
“Ükskord Lääne-Virumaal Neerutis käies palusime näiteks kohalikel jutustada selle paigaga seotud Kalevipoja legende, aga nemad võtsid hoopis riiulilt raamatu ja näitasid: siin on kõik kirjas. Ütlesime, et me tahaksime ikka lugusid nende endi esituses kuulda, aga nemad ajasid vastu: “Ei-ei, meie ei oska neid nii hästi rääkida,”,” ütles Mikk Sarv.
Seda, et vanade lugude mäletajad ja neid edasi jutustada oskajad maamunalt juba kadunud oleksid, ei maksa Mikk Sarve ja Kristel Vilbaste sõnul aga kaugeltki karta. Neil tekkis kaheksa aastat tagasi näiteks mõte käia läbi needsamad kohad, mida Kristeli vanaisa, kodu-uurija ja looduskaitsja Gustav Vilbaste oma 1920. aastatel ilmunud ja lugejate hulgas väga populaarseks saanud kolmeköitelises raamatus “Kodumaal rännates” kirjeldas, ning uurida, kuidas need praegu välja näevad. Rännakutel nähtust on nad kirjutanud Maalehes.
“Neil retkedel, mis on meid toonud ka Jõgevamaale, oleme kohanud hulgaliselt kodukandi maastikest hoolivaid ja neid armastavaid inimesi, kes on andnud neile maastikele hääle ja keele,” ütles Mikk Sarv. Ja Kristel Vilbaste lisas:
“Tihti tundub, nagu oleksid need inimesed kakskümmend aastat oodanud, et keegi tuleks ja kuulaks lugusid, mis neil jutustada on.”
Autoga läbi küla tuhisedes põnevaid lugusid muidugi ei kuule. Kuuleb siis, kui majast majja käia ja inimestega kõnelda. Mikk Sarve sõnul peabki areneda ja õppida sooviv inimene olema avatud meeltega ja suhtlemisaldis ning oskama küsida. Samuti peab ta söandama asjade kohta midagi arvata ning seda arvamust välja öelda.
Kristel Vilbaste arvab, et Eestisse ei tohiks ehitada tuumaelektrijaama, ning ta on selle arvamuse ka mitmel pool (näiteks 17. märtsi Eesti Päevalehes) välja öelnud. Täna on ta samal teemal väitlemas Eesti Televisiooni saates “Vabariigi kodanikud”.
Viivad kreeni
“See, et lai ring inimesi oma arvamuse välja ütleks, on väga tähtis, sest muidu suudavad mõned eriti häälekad sõnavõtjad ühiskondliku arvamuse kreeni viia,” ütles Kristel Vilbaste ja tõi näiteks psühholoogide tehtud katse rühma inimestega, kes pandi ruumis sihipäratult, aga intensiivselt liikuma. Selgus, et iga inimene jälgis instinktiivselt silmanurgast seitset-kaheksat “kaasliiklejat” ning tänu sellele ei põrgatud omavahel kokku ega joostud ka vastu seina. Kui seltskonda sokutati aga paar “provokaatorit”, siis suutsid nad oma eksitava käitumisega kogu grupi ruumist välja juhtida.
Eestisse tuumajaama ehitamiselgi on Kristel Vilbaste sõnul häälekaid eestkõnelejaid eesotsas akadeemik Anto Raukasega, kes näevad tuumajaama rajamist ainsa alternatiivina põlevkivi põletamisele. Samas ei pruugi see tegelikult sugugi ainus olla — eriti tulevikuperspektiivis vaadatuna. Ning üldse kuluks energiat maailmas palju vähem, kui mitmesugused mõttetud asjad tootmata jäetaks.
“Selle nimel, et Eesti mõistes rikkaks saada, on mõned inimesed valmis Eestimaa maha müüma. Aga maailma mastaabis vaadatuna kannataks nende rikkus välja võrdluse ehk Monaco kasiino koristaja omaga. Kas sellepärast on mõtet kogu Eesti tulevikku ohtu seada? Olen hariduselt geneetik ja tean, mida kiirgus kasvõi näiteks taimele teeb,” ütles Kristel Vilbaste, kelle tuumavastasus on praegu Jaapanis toimuvast vaid tuge saanud. “Palehigis töö rabamise, laenude võtmise ja mõttetute asjade soetamise asemel võiksime tunda mõnu elust, asjade mõistlikul viisil ja otstarbekaimal ajal tegemisest ning sellest, et elame rahvuspargi sarnasel ilusal maal.”
Mikk Sarve sõnul pole eestlased tegelikult eriti agarad oma arvamust välja ütlema. Osalt võib see olla tingitud sellest, et oleme palju lugev ja kirjutav ning sõna jõusse uskuv rahvas. Sõna, loitsu jõud usutakse olevat suur ja seepärast ei juletagi seda alati välja öelda. Selgi reeglil on erandeid.
Kest läks katki
“Laulva revolutsiooni aegne hüüdlause “Ükskord me võidame niikuinii!” oli ka oma olemuselt loits. See öeldi välja ja see toimis,” meenutas Mikk Sarv. Tema sõnul oli just laulva revolutsiooni ajal hästi näha, kuidas tavaolukorras süngete ja noruspäiste eestlaste kore kest krõksti katki läks ning nende võimas ja soe sisu välja paistma hakkas.
“Sedasama sooja sisu oleme näinud ka meie oma kodu põlengule järgnenud kuu jooksul ja see on olnud vapustav elamus: meile on pakutud lauanõusid, riideid, mööblit ja mida iganes, ainult et praegu, kui meie eluase põhiliselt autoga piirdub, ei saa me kõike vastu võtta,” rääkis Mikk Sarv. Tema, Kristel Vilbaste ja nende ühise tütre Aotähe kodu Peipsi ääres Vilusi külas hävis teatavasti 12. veebruaril, kui pere parasjagu Kohtla-Nõmmel tuhamägede tantsupeol viibis.
Kuueaastane Aotäht oli isa-emaga kaasas ka Jõgeval. Temale on pühendatud ka Kristel Vilbaste hiljuti ilmunud raamat “Aotähe aastaring”. Või õigem oleks öelda, et see loodusest kõnelev raamat on valminud Aotähe toel: lapsed, Aotäht sealhulgas, oskavad nimelt esitada küsimusi, mis panevad ka täiskasvanu peas mõtted hoopis teistmoodi liikuma. Ühe eksemplari sellest raamatust kinkis Kristel Vilbaste Jõgeva Linnaraamatukogule.
“Loodan, et see korvab siinse raamatukogu kaotuse: üks Jõgevalt Mustvee raamatukokku tellitud ja meie poolt sealt laenutatud raamat põles ju ära koos meie koduga,” ütles Kristel Vilbaste.
Mikk Sarv pani aga kuulajatele südamele, et nad võimalikult sageli avatud meeltega looduses viibiksid, sest siis tuleb neisse looduse jõud ja vägi, ning võimalikult palju üksteisele lugusid jutustaksid.
“Jutte jutustades juhime maailma, et see parem paik oleks,” tõdes ta.
Kohtumisõhtu Mikk Sarve ja Kristel Vilbastega oli üks ettevõtmisi, millega tähistati Jõgeva Linnaraamatukogu 98. sünnipäeva ja 15 aasta möödumist raamatukogu praeguse hoone avamisest.
i
RIINA MÄGI
