Maailm pole kahjuks kusagil täiuslik

Selline oli ühe mu eetris olnud saatesarja pealkiri kolm aastat järjest. Sari ise oli eetris samuti kolm aastat. Olin selleks ajaks Eesti Televisioonis töötanud umbes 21 aastat.


New Yorgis, elades Manhattanil kolm ja pool aastat, tundsin, et kohe suren ära. Müra tõttu. Müra on see, mis tapab, ja mina olin pärast Manhattani öö läbi kostunud sireene omadega täiesti läbi. Igatsesin Eestisse tulles ainult vaikust. Eestisse tagasi jõudes oli mul iseendale vaid üks tingimus: suurde linna ega üldse linna ma ei lähe. Leidsin üürikorteri 20 kilomeetri kaugusel pealinnast.

Esimesed aastad olid OK.

Siis algasid maantee ümberehitamise pidustused. Tee Rapla maanteelt Kiisale on olnud kitsas ja käänuline terve elu. Nüüd otsustati ette võtta kõigi elu muutev liigutus: maantee laiemaks teha. Tolmupilv nagu aatomipommi seen Hiroshima kohal ei lahkunud 8 kuu jooksul hetkekski. Müra oli see, mis mind hulluks ajas. Senine asfalttee kangutati kõigi kaasaegsate müratekitajate abil üles ning mina valmis põgenema. Kahjuks polnud kohta, kuhu. Maja omanikel pragunesid teeremondi ajal duširuumi seina kahhelkivid, minul pragunesid närvid.

Palktare ehitusfirma

Kui aastal 2004 oli 20 km kaugusel pealinnast veel võimalik elada rahus ja vaikuses, siis nüüd unustage ära! Viimased kolm aastat elasin Tallinnas Kaarli kiriku kõrval maailma ilusaimas üürikorteris. Kajakad olid ainsad, kes mind vihale ajasid. Kuni mu akna all algas uusehitus. Kuidas selle vastu võidelda? Vastus on: mitte kuidagi. Täpselt 12 kuud järjest oigasin, kirusin ja nutsin selle kohutava ehitusmürgli pärast, mis mu iga päeva ja öö ära rikkus. Ilma unerohuta ma enam magada ei suutnud. Selle suve hakul kolisin keset Eestit asuvasse väikelinna. Lootsin, et lõpuks ometi pääsen mürast.

Hullem kui Manhattanil

Pärast elamist New Yorgis lubasin endale, et ei hakka enam iial elama suures linnas. Nüüd, pärast 15-aastast elu Eestis olen sunnitud tunnistama, et suurim defitsiit on vaikus. Muidugi kui inimene pole nälga tundnud, siis on egoistlik öelda, et mürast hullemat pole.

Kolisin Tallinnast väikelinna kolm kuud tagasi. „Saun, šašlõkk ja muruniiduk on need, mis meid nädalalõppudel jalust maha niidavad,” ütles mulle 15 aastat tagasi üks Puka mees. Šašlõkiga pole mul juba aastaid mingit suhet, aga muruniidukitega aedlinnas küll.

„Ma ei suuda siiani uskuda, et sa sinna kolisid!” tunnistas mu tütar telefonis alles täna. Mul on erakordselt keeruline talle selgeks teha, et olin otsimas rahu ja vaikust.

Iga kahe nädala järel tuleb Soomes töötav pere koju. Nende kodu asub mu kortermaja akende all, kus pidasin vastu neli kuud. Saan aru, et nad naasevad selleks, oma maja elus hoida ning muidugi  muru niita. Kahjuks igal Eesti elu õnnelikul päeval panevad nad transistorraadio mängima juba hommikul. Viimasel nädalavahetusel tappis mingi reklaamiderohke Eesti raadiokanal mu hinge ja ajusid üheksa tundi järjest. Siis hakkas õnneks väga kõvasti vihma sadama.

Epiloog

Nüüd elan ema juures Tartus, Tammelinnas. Siin on peaaegu sama vaikne, nagu mu lapsepõlves ja isegi ülikooli ajal. Rongi hääli on küll kuulda ja paari närvilist koera ka, aga muidu valitseb suur rahu. Ah jaa, ühel hommikul olin küll sunnitud akna kinni panema: erakordselt masendunud vares hakkas meeleheitlikult kraaksuma. Vaatasin kella – 4.30. Kusjuures ta ei kavatsenudki oma nokka kinni panna. Maailm pole kahjuks mitte kusagil täiuslik.

MAIRE AUNASTE, ajakirjanik

blog comments powered by Disqus