Kui esimeste koolide sulgemine laste vähesuse tõttu tundus vägivallana hariduse vastu, siis nüüdseks oleme harjunud, et aastas suletakse oma 10-15 kooli. Vaatame pealt, kuidas hea haridus koondub linnadesse, ega oska midagi ette võtta. Koolide vahel valla päästetud võistlus ei nõuagi mingit strateegiat. Vallad võitlevad kooli allesjäämise eest, sest mis vald see enam on, kus kooli pole. Koolid võistlevad üksteisega õppivate peade eest, sest selle taga on pearaha. Mida vähem on koolis õppijaid, seda raskem on pearahaga toime tulla.
Koolid on aga ennekõike selleks, et lapsed head haridust saaksid, mitte selleks, et lapsed oma kohalolekuga kooli elus hoiaksid. Väikese kooli pidamine normaalsel tasemel on kordi kallim kui suure kooli käigushoidmine. Suures koolis on õpilastele võimalik pakkuda rohkem valikuid, suurde kooli on ehk kergem saada õpetajaid, sest noor õpetaja ei pea muret tundma kooli kinnipanemise ja töökoha kaotamise pärast. Samas on väike kool kinkinud paljudele rahuliku ja toreda lapsepõlve, sisendanud enam austust teiste vastu, pakkunud aega ja võimalusi unistusteks ja iseseisvateks mõtisklusteks. Kuidas suure ja väikese eelised optimaalsel viisil ühendada, see on tõusnud meie hariduskorralduse üheks tähtsamaks probleemiks. On omamoodi paradoksaalne, et koole on meil liiga palju ja õpetajaid liiga vähe.
Jaburavõitu järjestamineMeil on üsna hästi juurdunud seisukoht, et saagu, mis saab, aga algkool peab olema kodu lähedal. Samas on tekkinud tõsised kahtlused, kui elujõuline on iseseisev väike algkool ning kui soositud on see lapsevanemate poolt. Möödunud sügisel astus meie algkoolide 1. klassidesse kõigest 5% kooliminevatest lastest, põhikoolide 1. klassidesse astus 21% ja keskkoolide/gümnaasiumide 1. klassidesse 74% lastest. Samas on vähe keskkoole/gümnaasiume, mille 1. klassi astub alla 10 õpilase. Paljud lapsevanemad üritavad oma lapse kohe paigutada kooli, kus on olemas järgnevad kooliastmed. Küsime: millises koolis on 1. klassi astuja jaoks parim õpikeskkond ? kas 20-50 õpilasega algkoolis, 100-300 õpilasega põhikoolis või 1000 õpilasega gümnaasiumis? Arvan, et 100-300 õpilasega põhikoolis.
Meil on üle 70 põhikooli, kus on vähem kui 80 õpilast, paarikümnes põhikoolis napilt 50 õpilast. Kas ei juhtu nii, et püüdes säilitada kõiki pisikesi koole, laastame maakoolid täielikult ära, sest lapsevanemad hakkavad ise massiliselt liikuma elujõulisemate koolide suunas. Seda ärgitab oluliselt praegu toimiv koolide järjestamine riigieksamite tulemuste põhjal, mis on jaburavõitu ja annab kogu ühiskonnale vale signaali. Esiteks pole haridus mitte ainult riigieksamite tulemused, mis saadakse sageli drillimise teel, teiseks võlgnevad kõrgel kohal olevad koolid enamasti väga palju teistele koolidele ja piirkondadele, kust nad on saanud oma väga hea õpilaskontingendi. Kõigepealt peaks lõpetama koolide järjestamise mängud.
Aga midagi pole teha, kool, kus on head õpetajad, korralik õpikeskkond, võimla, staadion, õpilaskodu, huviringid, on parem kui väike kool, kus kõike seda pole.
Koolivõrk otstarbekaks
Meie võistlusele ja linnakoolide eelistamisele rajatud rahastamissüsteem on viinud koolivõrgu kujunemise isevooluteed. Lisaks pearaha alusel rahastamisele laastab maapiirkonna alg- ja põhikoole nn tasaarveldussüsteem, mille vastu on korduvalt sõna võetud, Riigikogu menetlusse seda kaotav eelnõu esitatud, kuid tulutult. Kui laps lahkub oma kodukoha koolist teise omavalitsuse kooli, peab vald praeguse korra järgi hakkama oma raha eest kütma ja valgustama teises vallas (sageli linnas) täidetud koolikohta. Mis sest, et endal ei vähene õpilase lahkumise pärast ei kütte- ega valgustuskulud. Mis sest, et allesjäävate õpilaste haridusvõimalused selle võrra kahanevad. Mis sest, et õpilase lisandumisega teise omavalitsuse kooli tolle haldamiskulud ei suurene. Pole siis ime, et käib võitlus iga õppija eest! Niimoodi jäävad meil lõpuks alles vaid maakonnakeskuste koolid. Koolivõrgu kujunemist võistluse hoolde jätta oleks lühinägelik. Meie esimesel iseseisvusajal võttis riik üldharidusliku koolivõrgu kujunemise eest kaasvastutuse, praegu on see omavalitsuste kanda.
Kogu meie haridussüsteemi aluseks peab kujunema tugev põhikool. Selle asemel, et lasta ühel koolil enne lõplikku kinnipanemist pikalt kiratseda ja sallida aastaid viletsaid haridusvõimalusi, tuleks laste huvides kool sulgeda, panustades suuremate ja tugevamate põhikoolide tekkele. Kui me tahame tugevat põhikoolide võrku kujundada, peaks iga laps õppima üldjuhul oma teeninduspiirkonna koolis. Siis me teame, kuhu kooli raha investeerida ja muid kulutusi teha.
Muidugi ei saa see kehtida gümnaasiumiastme kohta, sest gümnaasiumid on eriilmelised ja normaalne oleks, kui gümnaasiumides ei jätkaks üle poole põhikooli lõpetajatest. Ülejäänud siirduksid kutsekoolidesse, kus oleks nelja aasta jooksul võimalik omandada ka korralik üldharidus, et saada hea ettevalmistus, pürgimaks kõrgkoolidesse. Kaua arutatud mõttel, mille järgi linnades võiksid kujuneda ainult gümnaasiumiastet omavad koolid, on mõte sees. Samas on tähtis, et korralikku keskharidust oleks võimalik omandada kõigis Eesti piirkondades.
Koolivõrku saab otstarbekalt kujundada vaid maakonna, mitte valdade tasandilt, kel pahatihti napib õpilasi ja ressursse, et pidada ülal head kooli. Parem minna kohe tugevate põhikoolide kujundamise teed ja säilitada kõikides Eesti piirkondades kvaliteetse hariduse saamise võimalused kui lasta suurt hulka koole pikalt vireleda, jättes suure osa lastest korralikust haridusest ilma. Tasaarvelduse kaotamine jätaks paljudele praegustele põhikoolidele suuremad võimalused kindlustada õpilasi korraliku haridusega. Koolivõrgu temaatikaga on seotud koolibusside, õpilaskodude ja ka internaatide teemad. Eesti koolivõrk nõuab praegusega võrreldes oluliselt erinevat lähenemist.
PEETER KREITZBERG,
Riigikogu liige,
Sotsiaaldemokraatlik Erakond
