Kitsalt võetuna hinnatakse põllumajanduse osakaalu majanduse kogumahus viiele protsendile. Esmapilgul võib tunduda ülekohtune, et põllumajandusele osaks saav toetus moodustab rahalises mahus ligi poole kogu Euroopa Liidu erinevatest abiprogrammidest. Kes suudab mõista aga põllumajanduse rolli riigi majandusele ja ühiskonnale tervikuna, ei kahtle toetusmeetmete otstarbekuses.
Osa saab veerand ühiskonnast
Põllumajandus on paljudele teistele majandusharudele ääretult vajalik tooraineallikas ja arvestatav tööandja. Tegelikult võib hinnata põllumajanduse otsest mõju veerandile riigi majandusest. Vahetut tööd saavad piima- ja lihatöötlejad, transpordiettevõtted, pagaritööstused, kütusemüüjad, väetiste ja taimekaitsevahendite tarnijad, kaubandus, teadlased, turism jne. Eestis tähendab see tööhõivet umbes 160 000 inimesele.
Ekslik on arusaam, et Euroopa Liidu toetusfondid teevad põllumehe ratsa rikkaks. 13 taasiseseisvuse aastat pole põllumajandus saanud sama jõudsalt areneda kui muu ettevõtlus. Hinnanguliselt on kuraditosina aasta vältel kannatanud investeeringute puuduses tehnika, seadmed, ehitised, maaparandus jne. kuni 20 miljardi krooni ulatuses. Eurotoetused aitavad seda mahajäämust mõnevõrra leevendada. Eks elavda see ka põllumehele kaupa tarnijate ja teenust pakkujate äri.
Euroopa majandusruumis on erinevalt Eestist aastatepikkune põllumajandustootjate riikliku toetamise traditsioon. Kogu selle aja vältel on meie põllumajandustootja suutnud Eestis valitsenud totaalse majandusvabaduse tingimustes hädavaevu konkureerida mujalt sissetoodud päritoluriigi abiraha toel odavama kaubaga. Kui see on õnnestunud, siis üksnes investeeringutelt kokku hoides.
Nüüd, kus esimesed eurotoetused on põllumeesteni jõudmas, saavad viimased lõpuks hakata mõtlema oma tootmisvahendite uuendamisele. Kuni pikaajalise investeerimisvajaduse tagantjärele rahuldamine pole jõudnud lõpule, ei saa ka rääkida, et majandusharu põllumehele midagi sisse toob. Pigem tasub loota, et maaharija või loomakasvataja suudab mõistlikult majandades normaalselt ära elada.
Kliima pole esmatähtis
Eesti põllumajandus ja toiduainetööstus peavad suutma tagada rahva kindlustamise kodumaise ja tervisliku toiduga.
Nende rahustuseks, kes arvavad, et meie kliimas pole see võimalk, olgu lisatud, et põllumajandusega tegeletakse edukalt Eestist põhjapoolsematelgi laiuskraadidel ja keegi ei kahtle selle mõttekuses.
Kui mõelda tulevikule, siis kontinendi põllumajanduses hakkavad peagi rolli mängima muud tegurid peale ilma. Näiteks Lõuna-Euroopas on tänu intensiivsele põllumajandusele kvaliteetsed põhjaveevarud muutunud defitsiidiks ning põllumajandusliku tegevuse piiramine vee säästmiseks on vältimatu ja aja küsimus.
Eestis pole põllumajandus tänu mõistlikule tegevusele veevarudele ohuks. Kus jätkub head vett, seal kasvavad taimed ja loomad. Patt oleks selliste tulevikuväljavaadete taustal lasta põllud sööti.
Ka toetuste otstarbes pole mõtet pead liigselt vaevata, sest enamik arenenud riike toimivad sääraselt ja mitte üksnes Euroopas. Eestis vaevalt midagi tõhusamat ja ühiskonda paremini arendavat suudetakse välja mõelda.
Mitmekesistamine on abiks
Põllumajanduse püsimine on võtmeks ka maaelulaadi ja külakultuuri säilimisele. Aeg on aru saada, et kõik ei taha ega pea linnas elama. Ent kõik maainimesed ei sobi ka põlluharijaks. Et maaelu oleks inimestele atraktiivsem, mitmekülgsem ja võimalusterohkem, on riik soodustamas maapiirkondades alternatiivsete majandusharude ja erinevate ettevõtlusvormide arengut.
Maapiirkondade elukeskkond vajab väärtustamist. Ühiskonna väärtushinnangud eelistavad liialt linnalikku elulaadi. Ent suviti sattuvad ka kõige paadunumad linnainimesed imetlema loodust ja avaraid ning haritud maastikke. Ilma põlluharijateta poleks maastikel miljööväärtust.
Erinevate elulaadide tasakaalustamiseks on maal vaja arendada infrastruktuuri, teenuseid, hariduskorraldust ja tõsta elulaadi mainet, mis loovad tingimused noortele peredele maal eluks ja ettevõtluse arendamiseks. Need abinõud aitavad tõsta maaelu konkurentsivõimet, mille eesmärgiks on säilitada elukeskkonda ja ?laadi ning kultuurmaastikke.
Meie riik on täisväärtuslik, kui valitsus ei lähtu puhtalt materiaalsetest kaalutlustest, vaid ühiskonna arengu harmooniast. Linna- ja maaelulaadi ei tohi vastandada, need on ühe organismi osad, mis teineteiseta ei saa hakkama.
Urmas Glase
EPKK avalike suhete juht
