Keskkonnakaitse spetsialistidele tuli üllatusena, et läbi läks kalurite lobitöö ning maaeluminister andis rohelise tule põhjanooda ehk mutnikupüügile meie suurimal järvel Peipsil. Kaluritele on see muidugi võimalus teenida, kalakaitse seisukohalt on tegemist ohtliku ressursi raiskamisega.
„Maaeluminister võib kutselise kalapüügi taasavada veealal, kus kalapüük on peatatud ja pärast kalapüügiandmete laekumist ei ole kutselise kalapüügi võimalused või kehtestatud lubatud aastasaak 100-protsendiliselt ammendunud,” teatas ministeerium pressiteates. Tõepoolest, kohapüügi kvoot sai täis sel aastal 10 päevaga ja seda seetõttu, et põlvkond kohasid kaalus palju.
Keskkonnakaitsjad leiavad, et tegemist on hea mõttega, sest mutnikupüük võib tunduda nii mõnelegi asja mitte väga teadvale inimesele ohutum ja vähem keskkonda mõjutavam. Kohavarud on jätkuvalt ohus. Tegelikult nii pole.
Mutnikupüük meenutab vägagi nooda vedamist. Korraga tõmmatakse välja palju kalu, mille hulka võib sattuda ennekõike Peipsi üht suurimat väärtust koha, kes küll loobitakse kohe vette tagasi, kuid rõhkude vahe ja veel paljud põhjused võivad kalale viga teha. Halvimatel päevadel vedeleb ümber kalalaeva kümneid kohasid, kel kõigil kõht ülespoole. Teisisõnu surnud ja kalameeste pidevad saatjad kajakad on vääriskalal kallal.
Ahvena kvoot püüdmata
Keskkonnainspektsiooni Jõgeva büroo juhtivinspektor Ivar Veider leiab, et me täpselt ei tea, palju tagasi visatud kaladest ellu jääb. „Hindame, võtame statistika kokku ja hindame taas, kas on mõtet ressurssi raisata,” selgitab juhtivinspektor, miks laevu on vaja kontrollimas käia. „Kalurid nõuavad, et jääk on 1000 tonni ahvenat püüda ja tohutud summad on täitmata. Koha kvoot sai ruttu täis, sest nelja-aastase põlvkonna kala on täiskasvanud. Andis nii palju massi ja seetõttu jäi ahvena kvoot püüdmata. Kalurid avaldasid ministeeriumile survet, et püük avada. Soovituse andis keskkonnaministeeriumi kalavarude osakond. Ka teadlased kiitsid mõtte heaks. Meie nägemus on aga teine.”
Käisin esmaspäeval keskkonnainspektoritega kaasas kontrollsõidul Peipsil, kus kontrolliti viit erinevat alust. Ootasime ära viis erinevat tõmmet, mille põhjal on üldistusi teha raske. Seekord ei juhtunud kõige hullemaid näiteid ja inspektorite arvates võis see tingitud olla ilmastikuoludest. Saagid olid väikesed, suure osa kalamassist loomuses moodustas ahven, millest enamik fileerimiskõlbmatud väikesed isendid. Küll aga võis paaril laeval saagis kolmandik kuni pool olla kohakala, kelle kalurid vette tagasi loopisid. Kohad jäid küll mu silme all enamuses ellu, kuid kui paljud isendid muljuda said, pole teada.
„Nädalavahetuse vaatlusandmed kinnitasid, et Kesk-Peipsil ja lõuna pool tuleb keskmiselt 60–70 koha tõmbe kohta ja sellest ligi pool hukkub,” väitis Veider, kes imestab, kust on teadlased saanud väiksemaid protsente. „Mida rohkem on ühes tõmbes kala, seda suurem protsent hukkub. Kajakas sööb väiksema koha ära, suuremad jäävad ulpima.”
Inspektorid arvavad, et kaluritel on ka oma nipid, kuidas kala võib kontrollikartuses ära peita. On olnud juhtumeid, kus kalalaeva juurde sõidab mõni väiksem alus, mis korjab paar kartulikotitäit koha kaasa ja viib selle deklareerimata realiseerimiseks.
Mutnik kui aktiivpüügimeetod
Mutnik on tulnud venekeelsest sõnas „mutit” (sogaseks tegema -toim). Põhimõte on selles, et laev laseb sisse ankru, teeb pirnikujulise kaare, viskab taha koti ehk loomuse sisse ja hakkab kahte kusit (köis) venitama. Muda kistakse üles, millest tekib muda sein. Kala hoiab keskele puhtasse vette.
„Üheltpoolt tuleb mootori jõrin ja teiselt poolt kott, mis püüab kaks kuni kolm meetrit põhjast kõike. Tegemist on aktiivse püügivahendiga,” sõnas Veider. „Mõrd on passiivne püügivahend. Öösel mutnikuga püüda ei saa, sest efekt kaob ära. Mõrras ei saa kala muljuda. Mida rohkem mutnikukotis kala on, seda suurem surve sinna tekib.”
Ka mõrrad on veel lubatud, kuid need on vaja enne külmade ja talve saabumist ikkagi välja tõsta, sest need saavad ka sellisel aastaajal mudaseks. Mudane mõrd ei püüa enam. Mõrras on valikut teha kindlam ja väga väike protsent hukkub.
Koha varud on Peipsil piiratud ja seetõttu võiksid ja peaksid ka kalurid mõistma, et seda väärtust peab hoidma. See on lõppkokkuvõttes kõigi huvides.
INDREK SARAPUU
