Sellest, kas elu maal on võimalik või võimatu on arutatud pikalt. Ja aeg-ajalt tulevad taas inimesed kaugemalt maapiirkondadesse, et sel teemal uuesti arutleda. Ning seejärel kukub teema taas prioriteetide nimekirjas allapoole.
Seekord otsitakse taas aasta küla ning seetõttu käis ka komisjon meie maakonnast üles antud Sadalas. Ning nagu ikka, räägiti ka sellest, kuidas saaks noored pered maale ja kas elu Tallinnast või Tartust kaugemal on üldse võimalik.
Maal elavad inimesed teavad, et tegelikult on küll. Mõningate raskustega, aga on. Ja juhtub, et mõnikord tahavad inimesed taas oma kodukohta tagasi tulla ning ka meie maakonnas on see pigem positiivne tendents. Seega peab maaelus olema midagi, mis neid siia siiski tõmbab.
Seda enam, et meie maakonna külades on aktiivne kogukond, kelle tõttu saab nukramgi küla eluvaimu sisse. Ja ega muudmoodi saakski. Sest kui ise ei tee, siis ei tee keegi. Ja ilmselt poleks muidu ka Sadala küla konkursile üldse üles antudki. Võib-olla ei seisne maaelu püsimajäämine ainult selles, kas tegutseb piisavalt ettevõtjaid ja voolab raha. Ehk piisab esialgu sellestki, kui on aktiivseid inimesi, kes tahaks elu vedada. Äkki annaks see julgust, et taas maale tulla.
Kui alustame pisikestest sammudest, ei pea hakkama riiklikult arutama, kuidas ja milliste vahenditega ettevõtjaid maale kutsuda. Naiivselt võib ju loota, et rõõmsamad inimesed ja sõbralikum kogukond meelitab elu juba iseenesest.
