Rootsis Stockholmis valmis novembri lõpus Põhja-Euroopa ühe suurema tunneliprojekti osa, Northern Linki nimeline tunnel. Enne rajatise liikluseks avamist korraldati selles tunnelijooks, mis kujunes Euroopa 2014. aasta osavõtjaterohkeimaks 10 kilomeetri jooksuks.
Kui juhtusin lugema infot Stockholmis toimuva tunnelijooksu kohta, tundus see kohe huvitav: ei tule ju muidu naljalt ette, et peaaegu terve distants läbitakse maa all. Põnevust lisas ka teadmine, et tegemist on ühekordse projektiga ja teist korda samasugust jooksu enam ei korraldata. Iseasi, kui tulevikus mõni uus tunnelilõik valmib ja selgi puhul jooksupidu korraldatakse. Aga see on siis juba uus sündmus.
Lugedes, et tunnelijooksule on registreerunud üle 42 tuhande inimese, täpsemalt 42 513 jooksjat, mõtlesin, et see on tükiviga. Arvasin, et see ei ole võimalik. Kuidas asjad sellise rahvahulga puhul toimivad ja kuidas jooksjad rajale ära mahuvad, st kas jooksu ajal läheb väga suureks tunglemiseks? Panin ennastki tunnelijooksule kirja ja sõitsin novembri lõpus Stockholmi. Peale minu oli laeval rohkesti samale sündmusele suundujaid.
Värvi järgi starti
Eestlastel oli lihtne: kui Tallinki laevaga Stockholmi jõudsime ja Silja Line’i terminalis laevalt maha tulime, olimegi sisuliselt juba tunnelijooksu stardiplatsil. Esimene start (eliitjooksjad) anti kell 12 ja iga 10 minuti järel lähetati rajale järgmine grupp. Igal grupil oli ise värvi käepael. Suurelt tabloolt sai jälgida, mitu minutit ühe või teise käepaela omanikel stardikoridori sisenemiseni aega on. Õige käepaela olemasolu kontrolliti väga usinalt. Kokku anti 15 starti viiele eri võistlusklassile: eliit, rahvasportlased, heategevusjooksjad, ratastoolisõitjad ning muud liikujad-kõndijad. Kohustuslik oli kanda kollast helkurvesti ja kindaid, mille saime stardipaketist.
Jooks algas nagu tavaliselt — soojendusvõimlemine, ergutushüüded ja stardipauk, ei mingit trügimist ega jänesehaake tegevaid jooksjaid. Mina pääsesin üle stardijoone umbes 15 sekundit pärast stardipauku. Veidi maad vabas õhus, ja seejärel sisenes kollane jooksjatemeri tunnelisse, kus peale jooksmise sai uudistada spetsiaalselt selleks puhuks loodud valgus- ja heliinstallatsioone. Esimene neist oli Tallinki (see firma oli jooksu üks suursponsoreid) teemal: sinakasrohelised laserkiired mängisid pea kohal, seintele joonistusid laev ja mereelukad, taustaks oli võimas ja müstiline heli.
Algul läks rada mõnusalt allamäge ja paljudel kippus kiirus üles minema. Peagi algas aga pikk lauge tõus ning samm muutus aeglasemaks. Selline see profiil oligi — tegelikult ikkagi raske, sest tõusud olid pikad. Samas sai pikkadel laskumistel ka puhata. Valgus- ja heliinstallatsioonid võimaldasid meil linnulaulu kuulata ning vaadata metsa markeerivat suurt puud, lumiseid kuuski ja lumesadu jne. Teel pakuti ka väga maitsvat alkoholivaba glögi ja piparkooke.
Ei mingit prahti!
Kõige ägedama elamuse pakkus tee ääres mänginud trummipunt: juba kaugelt oli kosta võimsat kõminat, mis iga sammuga valjenes ja möödudes tulid tõesti kerged külmavärinad, sest lihtsalt nii äge oli! Muusikat ja möllu jätkus kogu rajale, kuldvihma asemel sadas roosat pabervihma ja rütmika muusika saatel oli lausa lust tõuse võtta. Viimane tõus enne finišit oli juba tunnelist väljas. Ja oligi kõik. Kuidagi kiiresti sai see jooks läbi. Finišialas anti kott, kus medal, reklaammaterjalid, jook ja moosikarp.
Tunnelijooks pakkus väga positiivseid emotsioone, mitte pingutamist, pea maas ja hambad ristis. Korraldus oli ladus ja üllatas see, et rajal nägin maas vaid ühte geelipakendit. Keegi ei loopinud rämpsu maha! Joogipunktides ei trügitud, kiiremad jooksjad liikusid raja vasakul pool, aeglasemad keskel ja kõndijad paremal. Turvalisus oli tagatud ja vajadusel anti ka esmaabi. Ei saanud arugi, et üle 42 tuhande liikuja on sündmusel, sest korraldus oli suurepärane ja sujuv. Tegemist oli muu hulgas heategevusüritusega: kodutute tarbeks koguti 700 200 Rootsi krooni ning jooksjad võisid nende heaks annetada ka oma puhta ja terve vana tuulepluusi.
Eestlasi oli jooksmas 100 ringis ja parim oli Kaupo Sasmin, kes lõpetas seitsmendana ajaga 32.44, naistest sai Annika Vaher 626. (naiste hulgas 25.) koha. Mina mingit imejooksu ei teinud, aga oma 57.20-ga olen täitsa rahul ja kohanumbriks oli 14547. Küllap oleksin mõne sekundi kiireminigi joosta suutnud, kui ümberringi nii palju vaatamist poleks olnud.
Stokholmi tunnelijooks
*Toimus 22. novembril.
*Sündmusega tähistati Northern Linki nimelise tunneli valmimist.
*10 km pikkune distants läbiti enamasti maa all.
*Osales 42 513 jooksjat.
*Jooksu ajal sai nautida heli- ja valgusinstallatsioone.
* Jooksu võitis meestest Daniel Lundgren (30.19) ja naistest Sandra Eriksson (33.27). Eestlastest olid kiireimad Kaupo Sasmin (32.44) ja Annika Vaher (41.21).
i
TIINA SÄÄLIK, jooksusõber
