“Ma tahtsin ainult näha, kas tõe rääkimine on võimalik …”

Nii ütles Martin Rolli sõber filmis “Viini postmark” pärast kihlvedu, kui kastivabriku meister oli oma otsekoheste väljaütlemiste ja käitumisega kõigi harjumuspärase elukorralduse ja tõekspidamised pea peale pööranud.

Kuid ega tänapäev aastast 1968, mil nimetatud film valmis, palju ei erine. Inimeses peitub alati omakasupüüdlik soov midagi saada: kas paremaid elamistingimusi või asutuse raha eest korteris remont teha, nagu eelpool mainitud filmis juhtus. 

Keegi ei julgegi enam oma arvamust välja öelda

Millele tahtis aga Jõgeva linnapea viidata ja keda artiklis hirmutada, kirjutades ohust 3. septembri Vooremaas, jääb mulle arusaamatuks. Kui mõeldud oli valimatuid väljendeid kasutavaid netikommentaatoreid, kes endid suurteks kirjanikeks peavad, saades seeläbi oma südant ja seda, mida sülg on parasjagu suhu toonud, välja puistata, siis olen autoriga nõus. Lubamatult palju on selliseid solvanguid, mille puhul nii nende sisu kui keelekasutus jätavad kirjutajast üpris haleda mulje.

Kuid kui keegi võtab südame rindu ning viitab anonüümse kodanikuna puudustele linna- või riigielus, kirjutades asjadest, mille tulemusena muidu, nii nagu üks netikommentaator  kirjutas “… ei julge paljud inimesed enam oma arvamusi ka omavahelises vestluses välja öelda, kuna see võib lõppeda ja paljudel juhtudel ongi lõppenud töökoha kaotusega”, siis ei saa sellist käitumist küll taunida. 

Tegele oma asjadega!

Vastasel korral tundub, justkui oleks tegu 1930. aastate Venemaaga, kus kehutati inimesi valvsusele nähtamatu hiiliva vaenlase peatseks tulekuks. Seltsimehed, olge valvsad!

Hiljuti sai meediast lugeda, et Süürias olevat arreteeritud spionaažis kahtlustatuna oravaid ning Egiptuses kurgi.

Niisuguse retoorikaga pole enam mõtet inimeste tähelepanu köita. Liiga palju on sellist suhtumist, et “sina tegele oma asjadega ja ära tule siia torkima”. Liiga palju on arvamusi, nagu keegi oleks püha ja puutumatu ning kõik tema teod oleksid vääramatult õiged. Justkui istuksid otsustajad kusagil mujal ning sinul ei ole selles asjas sõnaõigust.

Tegelikult on ikka küll. Ning kui keegi näeb ja tunneb, et asi pole õige, tuleb sekkuda ja see välja öelda, ennast kuuldavaks teha. Mil moel, see on juba teine asi. 

Alluvateks hallid ja arad inimesed

Kuid ka anonüümne kirjutis on selleks üks võimalus. Kui anonüümne kiri kedagi puudutab, siis võib kirjas mainitu alati ju vastupidist tõestada: “tegelikult oli see hoopis teisiti”. Kuigi pole ju päris normaalne see, kui aususe tõttu peab keegi kannatama, juhtub seda siiski sageli. Ja jällegi eelpool mainitud netikommentaarist: “Igal tasandil juhtidel on mugavam säilitada oma positsiooni, kui alluvateks on hallid ja arad inimesed, kes lasevad rutiinil võimutseda”. Ja see on ohu märk ühiskonnas, mitte aga see, kui puudustele tähelepanu juhitakse, olgugi anonüümselt.

Kes oma arvamuse julgeb välja öelda, elab kindlasti edasi tunduvalt rahulikumalt kui see, kes seljataga kirub, aga kritiseeritavaga kokku juhtudes vaid mesiselt naeratab. Otsekohesus võib kaaslasi ehmatada ja panna oma suhtumist korrigeerima, kuid tunduvalt hullem oleks vastuollu minna oma südametunnistusega.

“See inimene on hull, jah, hull!”, hõikas peainsener Saulus sellessamas “Viini postmargis” lõpuks, kui tal hoolimata kärkimisest Järveti mängitud tegelasele vähimatki mõju polnud, kuigi ta  Martin Rolli ülemus oli. Kuid see naeratus, mis meister Roll oma näole manas, oli võidurõõmus ja vabastav. 

Samal teemal loe veel:

Mihkel Kübar “Ohuks Eesti ühiskonnale”, Vooremaa, 3. september 2013

Janek Varblas “ Kuhu sõidad, Jõgeva kultuuritank?”, Vooremaa, 31. august 2013

Endise muusiku kiri “Hiir hüppas ja kass kargas ümber kultuurikeskuse …”, Vooremaa, 24. august 2013

i

JANEK VARBLAS, Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi arendus- ja projektijuht, Jõgeva Linna Teater MTÜ juhatuse liige

blog comments powered by Disqus