“Ma oleksin pidanud mustlaseks sündima…”

 Põltsamaa kultuurikeskuses saab näha omapärast antiikmütoloogiast inspireeritud maalide näitust, mille autoriks veterinaarist kunstnik Marian Rõuk. Tegemist on Mariani esimese isikunäitusega, mis valmis tema 60 aasta juubeliks.

Mariani isiksus on särav ja särtsakas. Kunstnik kinnitas, et on oma aastad auga välja teeninud ja oma vanust ei häbene. Kui näitus on loodud 60. sünnipäevaks, siis võib seda ka julgelt kuulutada. “Võõrast ei võta, oma ei jäta,” möönis ta rõõmsalt.

Maalima hakkas Marian siis, kui ta lapsena Tallinna Pioneeride Palee kunstiringi töös osales. Kahel aastal üritas ta noorena ka kunstikooli pääseda, kuid katsed läksid luhta.

“Kui ma kunstiinstituuti sisse ei pääsenud, tegin veel samal aastal Tartus põllumajandusülikooli eksamid ja asusin loomaarstiks õppima. Seejärel ma unustasin kunsti kolmekümneks aastaks ära. Lõin pere ja kasvatasin lapsi, elu nõudis oma. Kui lapsed suureks kasvasid ja koolid läbi käisid,  hakkasin juurdlema, et mis siis õieti mu elus on minu,” jutustas kunstnik.

Mõttetöö tulemusel tuli otsus, et nüüd on õige aeg uuesti kunstiga tegelema hakata. Marian astus Põltsamaa kunstikooli täiskasvanute kursusele ja lõpetas selle teise lennuga. Praeguseks on tal seljataga viis aastat kunstiõpinguid, lisaks  jätkuvalt kolm-neli aastat maalimisega tegelemist. Kümme aastat kunstiga tegelemist on andnud tulemuse, mida nüüd kõik huvilised kultuurikeskuse kunstigaleriisse oma silmaga vaatama saavad minna.  

Eesti riigis on midagi väga viltu

Küsimusele, palju ta lapsi üles on kasvatanud, vastas Marian naerdes, et ainult neli, aga tegelikult oleks võinud viis olla.

“Sain kõigi seaduste kohaselt kolm aastat varem pensionile,” seletas naine lisades, et selline asi tuli talle üllatuseks. “Kui ma nüüd oma laste ja eesti rahva tuleviku peale mõtlen, siis mõtlen ikka, et miks meie riigis on nii, et noorsugu on sunnitud välismaale tööle minema. See on lihtsalt kohutav. Ma olen neli last üles kasvatanud, aga mitte ühtegi maksumaksjat Eesti riigile. Midagi on meie riigis väga viltu. Üks minu lastest pidas Eestis kõige kauem vastu. Aga kui peatöövõtja talle kui alltöövõtjale 25 000 Eesti krooni välja maksmata jättis, läks ta alltöövõtjana pankrotti. See oli ka tema jaoks viimane piir ja ta läks ära Soome.”

Nii nüüd ongi, et Mariani pojad on Soomes, üliõpilasest tütar aga Ameerikas.  

Kõige vapustavam elamus oli Lustivere piimaring

Oma kooliaastatest meenutas Marian, et isegi koolivihikud olid täis kritseldatud. Pahandusi sellest koolis ei tulnud, sest naise sõnul nahistas ta vaikselt omaette joonistada ja tundi ei seganud.

Mariani sünnilinn on Põltsamaa, aga enne kooliminekut kolis ta koos emaga Tallinna.  Veterinaariat ei läinud tütarlaps siiski mitte olude sunnil õppima. Marianile, kes kõik oma koolivaheajad veetis vanaema ja vanaisa juures maal, meeldisid loomad väga.

“Kõige huvitavam asi minu jaoks oli Lustivere piimaring kord või paar nädalas. Siis ma sain minna hobusega piimanõudega Lustivere meiereisse. See oli vapustav! Pidin hommikuti vara tõusma. Tõin karjamaalt hobuse ära. Kui õnne oli, sain karjamaalt tallini ratsutada,” rääkis kunstnik. Hobust ette rakendada oskab Marianil ka pimesi. Ta on ka kolhoosipõllul loorehaga riisunud ja teisigi töid teinud. </p>

“Umbes 16-aastasena anti mulle ohjad kätte ja mul tuli kõiki töid teha, mida hobustega tehti,” jutustas naine.  

Õnneks pole palju vaja

Marian nimetab end väga õnnelikuks inimeseks, kuna on elus saanud rakendada kõiki huvialasid, mis teda köitnud.

“Kunstnikuna poleks ma loomaarstina tegutseda saanud, aga nüüd loomaarstina saan kunstiga tegelda küll. See on mind palju rohkem rikastanud,” kinnitas Marian, kes peab praegu Mustvees loomakliinikut. Kliiniku teine osa paikneb Tallinnas, nii et kord nädalas tuleb tal ka seal vastuvõtul olla.

Koos Marianiga töötab Britta Puusepp, kes majandab Tabasalu poolt. Marian tegeleb rohkem Mustveega.

Antiikmütoloogia teema maalides mängis naise sõnul talle kätte juhus.

“Hobused on minu hing. Oleksin vist pidanud mustlasena sündima ja ringi rändama, tule paistel magama heitma. Aga saatus on tahtnud teisiti ja ma olen sündinud teise paika ja aega. Olen nüüd võtnud sellest ajast, mis mulle on antud,” rääkis kunstnik. Näituse pealkirjaks pani ta “Ükssarviku visiit”. Nimevalikut põhjendab kunstnik sellega, et visiit on üürike  — nagu ka näitus. Miks just ükssarvik? Aga sellepärast, et ükssarvik on Mariani meelest väga kihvt hobune.

Naine tunnistas, et ei teadnud küll väga palju mütoloogiast, kuid seevastu on ükssarvikutest olnud väga palju filme ja teda kohtab isegi lasteraamatutes. Nii hakkaski teema naist huvitama. Marian tunnistas, et kodus tal palju kunstiraamatuid pole, kuid need, mis on, on väärtuslikud. Lemmikud on  impressionistid. Põhilemmikuks on Monet, samuti meie enda Laikmaa ja Viiralt, kes kõik on Mariani sõnul vapustavad kujud.  

“Minu maalid on nagu minu lapsed”

Maalid Mariani näitusel pole koopiamaalid. Need on valminud nii piltidelt nähtu kui mälusopis kangastunu põhjal.

“Need on seotud minu fantaasia ja nägemusega,” ütles kunstnik. Mõte juubelinäitus korraldada hakkas Mariani peas keerlema möödunud sügisel. Nii sai kondikava kokku pandud ja nüüdseks ongi valminud kenake kogum huvitavaid õlimaale.

Marian oma maalide müümisega ei tegele. Pärast näituse mahavõtmist lubas ta osa töid ära kinkida, ülejäänud jäävad lastele päranduseks.

“Minu maalid on nagu minu lapsed. Ma ei ole isegi mõelnud nende müümisele. Nad on kõik armsad. Mina olen näituse valmimisega oma rahulduse kätte saanud ja nüüd hakkavad maalid oma elu elama,” rääkis naine ja lisas, et on otsustanud nüüd kunstitegemisest natuke puhata, sest järgmise näituse mõtteid veel peas pole.

i

ÜLLE LÄTTE

blog comments powered by Disqus