Õues on pimedaks läinud. Eriti teravalt märkasin seda oktoobrikuu esimesel hommikul. Kui pelgalt kuu aega tagasi ärkasin veel enam-vähem valges, siis nüüd oli õues pilkane pimedus. Seda, et sügis tuleb, tunnevad vist varajased ärkajad esimesena.
Ma kardan sügist. Lisaks sellele, et õues on pidevalt vihmane, märg ja külm, tekivad teedele müstiliselt mustad kogud. Sellised, keda ei näe enne, kui on hilja.
Nendel esimestel õhtutel, mil pimedus maad võtab, tundub, et just kui kõik on natuke segaduses: teed, mis varem tundusid selged, muutuvad arusaamatuks. Saabunud pimedus häirib esimestel päevadel ja nädalatel kõiki. Siis silm harjub ja kõik rahuneb.
Ning siis see juhtus. Metsavahelisel teel märkasin jalgratturit. Ilma tulede, helkurite ja igasuguse märketa, et ta seal sõidab. Vajutasin ruttu pidurit lootuses, et võib-olla märkasid minu hetkelist kummastust ka vastassuunast ja tagant tulnud autod. Isegi rattur ehmus korra, avastades, kui ohtlikult lähedale ma talle sõitnud olin. Paraku kehtivad jalgratturitele samad reeglid, mis jalakäijatelegi: ilma helkurita autojuht lihtsalt ei näe teda enne, kui on hilja.
Kirudes ja vähese jalavärinaga jätkasin teed. Ei läinud kaua, kui avastasin end peaaegu vastamisi musta riietunud kodanikuga, kes oli end teeservas astuma sättinud. Olukorral lisas omajagu vürtsi tõsiasi, et tegemist oli purjutajaga, kes ilmselt meeltesegaduses koduteed otsis. Sellega seoses meenus kurioosne juhtum Võrumaal, kus maanteele pikali heitnud mehest oleks saanud märg plekk, kui politseiametnikud poleks teda sealt ära viinud. Omajagu küsimusi tekitas, miks autojuht, kes magajat märkas, ise selle peale ei tulnud, et purjutaja turvaliselt teepervele viia ning temast politseile teada anda.
Tegelikult juhtub purjutajatega üksjagu kurioosseid lugusid ka päise päeva ajal. Kord kohtusin ühega, kes maantee ääres kraavis kurja vaeva nägi, et sealt püsti saada. Pidasin toona auto kinni ja küsisin, kas tervisega on kõik korras, ehk oli ta kukkunud. Õues oli kuum ning mees oli paksult riides. „Korras, korras. Vii mind naabrimehe juurde,” vastas ta mulle. „Jooma ma teid küll ei vii, kas olete kindel, et kiirabi ei vaja?” pärisin selle peale, sest härra oli mitmeid kordi kukkunud. Selle peale sain kiire vastuse, et mingit kiirabi ega politseid pole vaja, piisaks sellest, kui naabrimehe juurde saaks, too ootavat. Südametunnistus lubas teda vaid koju viia, seda ta ei soovinud.
Ka seekord pidasin auto kinni, küsides, kas teepervel kondaja ikka teab, et teda näha pole. Selle peale rehmas ta vaid käega. Küsides, kas saaks ta ehk kuhugi ära viia, sain eitava vastuse ning lisaks ka veidi pahandada, et end üldse tema tegemistega kurssi tahan viia. Fakt, et mõni autojuht temast üle võiks sõita, teda ei häirinud. Jätkasime mõlemad oma teed.
Igal aastal algab suur kampaania, mis kutsub üles helkurit kandma. Ning igal aastal leiavad kümned inimesed kas teepervel või keset teed konnates oma otsa, sest pisiasi nagu helkur pole kas oluline võib ununeb lihtsalt koju. Kuid autojuht ei taha olla mõrvar. Las jõuame õhtu lõpuks mõlemad tervelt koju, on kõigil hea olla.
KERTTU-KADI VANAMB, Vooremaa tegevtoimetaja
