Mullu juunikuus Jõgeval peetud teise naiste tantsupeo õnnestumisse andis oma panuse ka Torma valla ettevõtja Luule Väin, kes juhtis koos Valdi Reinasega kolmekümneliikmelist toitlustustoimkonda. Ligi kakskümmend aastat toitlustusalal tegutsenud Väin teab, et peoliste masse söögiga narrida ei tohi, rahvale tuleb pakkuda vaid seda, mis ka endale maitseks.
Viie tuhande tantsupeolise toitlustamine oli Luule Väina sõnul meeskonnatöö, millega tehti algust juba mitu kuud enne suurt pidu. “Esimesed plaanid ja tellimused panime Valdi Reinasega paika juba oktoobris,” ütles ta. “Siis sõlmisime ka esimese kokkuleppe tantsupeo sponsoriks olnud Felixiga, kes tarnis lõunasupi põhjad. Läbirääkimistega leidsime ka kõik teised abilised. Võrumaalt tulid näiteks oma kateldega kohale väga head supikeetjad eesotsas sealse ettevõtja Enno Teiteriga. Toitlustustoimkonnas oli meil abiks palju vabatahtlikke, töötukassa kaudu leidsime ka mitmeid kokapaberitega inimesi.”
Kolme päeva jooksul pakuti peolistele kaheksa söögikorda. “Tegime kõike, mida sooviti ‒ salatit, magustoitu, suppi ja praadi,” lausus Luule Väin. “Valdi Reinas oli kaastegev ka eelmisel peol ning teadis, et tantsijad soovivad näiteks salatit, tookord seda aga üldse ei pakutud.”
Sel aastal Jõgevamaa laulu- ja tantsupeole tulevat rahvast toitlustava Luule Väina sõnul peavad suurürituste osalised saama korralikult süüa. “Naisi ei tohi kindlasti toiduga narrida,” teab ta. “Rahvale tuleb pakkuda vaid seda, mida ka ise sööks ning mis endale maitseb.”
Toitlustusettevõtjana hakkas Luule Väin tegutsema üheksakümnendate lõpus. “Kolhoosiaeg sai läbi,” ütles Sadala kolhoosis komandandina töötanud Väin. “Tavaliselt on aga nii, et kui üks uks sulgub, siis avaneb teine.”
Esimeseks sellealaseks tööks sai Luule Väinale Sadala koolilaste igapäevane toitlustamine. “Sadala koolis käis sel ajal üle saja lapse, sööklat aga koolil ei olnud,” meenutas Väin. “1999. aasta jaanipäeva hommikul ütlesin koolile oma jah-sõna, nende tingimuseks oli, et teen seda tööd füüsilisest isikust ettevõtjana.”
Ettevõtjana alustamiseks oli ajad tollal aga rasked. “Väga kole aeg oli,” märkis Väin. “Raha ei olnud ‒ ning kui raha oleks olnudki, poleks ikkagi midagi saada olnud. Läbi pisarate tuli kõik see.”
Tuttavate abil sattus Luule Väin aga kokku oma praeguse elukaaslase Eckard Klugiga, kes toimetas Rootsist Eestisse humanitaarabi. “Eckard pakkus mulle võimalust riiete müügiga raha teenida, tänu sellele sain endale muretseda tööks vajalikud ahjud, pliidid ja soojaveeboileri.”
Sadala koolipere toitlustamisega tegeles Luule Väin kaksteist aastat. “Siis hakkas laste arv vähenema ning ma ei tahtnud tööle peale maksta,” lausus ta. “Pakkusin siis koolile välja tänaseni toimiva variandi, et söök tuuakse Sadalasse Tormast.”
Koolisöögi valmistamise kõrval alustas Luule Väin ka kohaliku rahva toitlustamisalaste tellimuste täitmist. “Kui oled juba midagi teinud ning rahvale see meeldib, siis levib info suust suhu ning tellimusi hakkab järjest tulema,” lausus Ookatku külas asuvasse Eistre tallu koduköögi rajanud Väin. “Sünnipäevadeks ja matusteks tellitakse pasteeti, sülti ja rulaadi, samuti tuleb pidevalt teha erinevaid saiu.”
Lisaks kohalike inimeste tellimustele täidab Luule Väin ka kaugemalt tulevaid soove ning on enda tehtut ka laatadel müünud. “Kaupa on kohaleviimisega tellitud isegi Tallinnasse,” lausus ta. “Samuti olen saia ka postiga saatnud. Kui ikka kellelegi hirmsasti meeldib, siis miks ka mitte, sai ei jõua selle ajaga ju isegi ära jahtuda,” lisas Väin.
Mitmete lemmiktoodete valmistamisel kasutab Luule Väin oma vanaema retsepte, ühe oma peamise toidutegemise-alase eeskujuna nimetab ta ka Sadala kandis elanud Teele Annukit.
“Vanaema retsepti järgi teen näiteks rahva poolt väga armastatud lihaleiba,” ütles Luule Väin, kelle majapidamises on alles ka vanaema leivaastja, mis tänaseks juba rohkem kui sada aastat vana.
“Söögitegemist õpetas mulle aga kõige rohkem Teele-tädi, olen puhtalt tema õpilane,” jätkas Luule Väin. “Teele Annuk oli Sadalas üks imeline kokk, kes oli Eesti ajal õppinud söögitegemist koduperenaiste kursustel. Kolhoosiajal oli ta peakokaks näiteks ka suurtel kolhoosipidudel, kus tehti süüa kolmesajale inimesele ning pidu kestis mitu päeva. Mulle meeldis nende pidude jaoks söökide tegemise ajal tema kõrval seista, ma olin nõus ära tegema kõik mustad tööd, et lihtsalt näha, kuidas selline söögitegemine käib.”
Ettevõtjana tegutsemise kõrval on Luule Väin ka Torma vallavolikogu liige ning aktiivne kogukonnategelane. “Mul on nii palju ühiskondlikku tööd,” naeris ta. “Hea et mees välja kannatab ja kõike seda teha laseb. Ma ei kujutaks ette, et ma pean päevast päeva vaid ühe ja sama asjaga tegelema. Toitlustusettevõtjana küll rikkaks ei saa, aga see polegi mu eesmärgiks. Peamine, et elatud saab ning et kõik maksud on makstud.”
MATI ALEV
