Möödunud laupäeval tähistati Torma rahvamajas pidulikult kohaliku tantsujuhi ja näitemängutegelase Luule Lehemetsa 75. sünnipäeva. Teisipäeval aga õnnitles oma kauaaegset õpetajat Torma kooli pere, teiste seas ka seitseteist poissi ja tüdrukut tema enda praegusest II klassist. Enesestmõistetavalt teeb klassijuhataja nendegagi rahvatantsu, sest oma klassi lapsed on ta ikka tantsima pannud. Enamik praegusest Torma naisrahvatantsurühmastki on õpetaja Lehemetsa enda kunagised tantsutüdrukud. Mõnigi neist on tunnistanud, et ega muidu praegu ei tantsiks, kui õpetaja poleks omal ajal koolis sundinud. “Ega täiskasvanuna naljalt keegi ei alusta, ju peab ikka lapseeas peale hakkama. Kui muud, siis vähemalt poisid õpivad sirge seljaga kõndimagi,” leiab Luule Lehemets.
Viiskümmend viis aastat unistuste ametis
“Õpetajaamet oli mu elu unistus ja tahtsin saada just niisuguseks, nagu oli Tudulinna koolis minu õpetaja, õpetaja Kukk,” tunnistab Luule. Pärast Rakvere Õpetajate Seminari lõpetamist sattus ta esmalt tollasesse Kaagvere lastekodusse pioneerijuhiks. Kaks aastat hiljem avastati aga noorel pioneerijuhil tuberkuloos ja lastega töötada ei lubatud. Pärast ravimist ja aastast kodus olemist kutsuti ta Tormasse, taas pioneerijuhiks. Siis selgus aga, et üks noor õpetaja ei saa kuidagi oma klassiga hakkama ja direktor soovitas Luulel selle õpetajaga kohad vahetada. “Tema hakkas pioneerijuhiks ja mina sain endale selle “hirmsa klassi”,” meenutab ta tollast ametivahetust. Sestpeale ongi Luule Lehemets olnud Torma kooli algklassiõpetaja. Sõnakas, energiline ja särtsakas, tundub ta õpetajaametisse otsekui loodud olevat. Nagu ta ise ütleb, on just klassis laste juures olla endistviisi kõige parem.
Õpetajaametiga koos on käinud alati ka rahvatants. Õigemini juba enne seda, sest tantsuga on Luule olnud seotud peaaegu terve elu. Alates sellest, kui ta seitsmenda klassi tüdrukuna Tudulinna rahvamajja tantsurühma värvati. Rahvatantsu tegi ta ka Rakveres õpetajaks õppimise ajal. Kaagverre tööle minnes oli sealne direktor kohe teatanud, et kui endine pioneerijuht juhendas nii rahvatantsurühma kui ka näiteringi, siis tuleb uuelgi seda kõike teha. Kui viimane oli tunnistanud, et tantsinud on ta küll, aga ei tea, kas juhendamisega ikka hakkama saaks, olevat direktor andnud talle kätte tantsukirjeldused ja öelnud napilt: “Lugeda oskad!”. Ega nendest joonistest õiget sotti küll ei saanud, aga õpetaja oli püüdlik ning tahtmist täis. Kui edaspidi avanes võimalus Tartus rahvatantsijate seminar läbi teha, läks asi märksa lihtsamaks. Tormasse tulles oli julgust rohkem ning võis juba teadlikult hakata lastele rahvatantsu õpetama. Esimesele üle-eestilisele rahvatantsupeole läks Luule Lehemets juba ka naisrahvatantsurühmaga. Lasterühmadega on ta nüüdseks käinud kokku üheksal suurel peol.
Ei mindudki laiali
Kuus aastat on Luule Lehemets juhendanud pärast vahepealset pausi Torma rahvamajas jälle naisrahvatantsurühma. “No ma teen neile õige niisuguse proovi, et järgmisele ei tule keegi,” oli ta esimesel kokkusaamisel otsustanud ning naised päris võhmale võtnud. Ime küll, aga järgmisel korral ei puudunud keegi. Sestpeale hakati väga tõsiselt tööle. “Meil on nii kindel rühm, et keegi proovist ei puudu. Igaüks hoiab oma kohta,” võib tantsujuht praegu kinnitada ning tunnistab, et ootab nüüd ise neid kolmapäevaseid proove väga. Need olevat nagu psühhoteraapia eest. ?Elurõõmu ja energia allikas,? leiab ta. Oma juhist on kõik tantsijad muidugi tunduvalt nooremad. Hingelaadilt, ellusuhtumiselt ja rõõmsa meele poolest olevat nad aga kõik omavahel sarnased, kokkuhoidvad ja üksteisele toeks. “Keegi ei virise,” peab Luule esmatähtsaks. Endavanustega alati nii ei ole. Jututeemad on enamasti teised. Kiputakse kõike kiruma, rohtudest ja haigustest rääkima. “Virisemine ei aita elada ja kui ma haigustest rääkida tahan, siis ainult arstile,” leiab ta.
Tantsujuht Luule räägib vaimustusega toredatest talvistest tantsupidudest Kohtla-Nõmmel, millest nad juba mitu aastat osa on võtnud. Kõige vahvamad ühisettevõtmised on olnud aga siiski tantsimised erinevatel maadel korraldatud üle-euroopalistel festivalidel Europeade. Eelolev suvi tõotab tulla jällegi õige tihe – 3. juunil on maakonna pidu, varsti pärast seda tuleb Peipsi-äärsete maakondade tantsupidu Intsikurmus, siis minnakse Ida-Virumaa laulu- ja tantsupeole, selle järel tulevad juba jaanipäevapeod, augustis tahetakse sõita Kihnu jne.
Juubeliks andsid tantsijad oma juhile üle erilise kingituse – tuusiku Toila sanatooriumi. “Ega te sellepärast veel pääse. Kui ma sealt tagasi tulen, siis seda hullem ma olen,” naeris Luule seepeale, lubades edaspidi veelgi ägedamalt proove tegema hakata.
Sardiinia, Riia, Prantsusmaa
Mingil ajal avastasid Torma tantsunaised üle-euroopalise folkloorifestivali Europeade. Nüüdseks on kaasa tehtud koos saatemuusikat tegeva kohaliku kapelliga juba kolmel festivalil Sardiinias, Riias ja möödunud aastal Prantsusmaal. Need on olnud unustamatud käigud. “Tööd tuleb ka kõvasti teha,” tunnistab tantsujuht.
“Ei uskunud ise ka, et saame minna unistustemaale Sardiiniasse,” meenutab Luule esimest Europeade?i.
Pärast seda oli “jalg juba ukse vahel” ja enam-vähem teada, mida järgmistelt festivalidelt oodata.
“Seda kõike peab ise nägema, kirjeldada on raske. Europeade on ikkagi hoopis midagi muud kui meie tantsupeod. Tantsurõõmu on justkui rohkem. Ei loe seal ei palavus, väsimus ega rakkus jalad. Kõik on kõikidega sõbrad, mis sellest, et teise keelt ei oska,” kirjeldab Luule. “Ühes rongkäigus sattusime kõrvuti näiteks hollandlastega ja avastasime, et meil on palju ühesuguseid laule. Kõik need “Kõndis neiu mööda mööda metsa…”, “Kalle-Kusta” ja teised. Aga seda, et lätlased “Kaera-Jaani” tantsivad, ja veel kolm korda kiiremini kui meie, poleks samuti osanud arvata.?
Mitte ainult rahvatantsust
Tormas ei seostata Luule Lehemetsa nime mitte ainult rahvatantsu, vaid ka näitemänguga. Näitemängus on ta kaasa teinud kogu Tormas elatud aja jooksul. Eriti meeldejääv oli aasta 1967, kui tollasel üleliidulisel isetegevusfestivalil tulid laureaadiks nii Torma laste tantsurühm kui ka siinne täiskasvanute näitering. Luule Lehemets sai aga oma osatäitmise eest I järgu diplomi. Tollal anti etendus Eesti Draamateatri laval.
Paar aastat tagasi tõi Luule ise Tormas lavale ühe Virve Osila loo. “Võiks veelgi teha, aga takistuseks on meesosatäitjate puudus. Nii, kui mõne näidendi läbi loen, selgub jälle, et nii ja nii palju läheb mehi tarvis ja asi jääbki enamasti selle taha pidama. Tookord andis mul kolm noort meest siiski ära rääkida”.
Luule poeg, kellel varsti juba poole sajandi juubel tulemas, elab oma perega Kärknas. “Ma olen väga õnnelik vanaema, mul on kolm väga tublit lapselast – Katrin, Sven ja Karin,” ütleb ta.
VAIKE KÄOSAAR
