Juuli algusnädalail viibis Luua Metsanduskooli ühes ühiselamus kolmekümneliikmeline Tallinnast pärit noorte malevarühm, kes tõid külaellu palju elevust.
Noored vanuses 13-18 eluaastat tulid malevasse tööle ja lõbusalt aega veetma. Tööl käisid pealinlased Kaie-Mare Masso Koidu talus maasikaid korjamas. Siiski tegeldi lõbustustega rohkem kui töö tegemisega, kuna tööpäevad olid lühikesed ja tegevusrikkad. Noorte endi sõnul jäid nad tööga rahule, kuigi raha oleks selle eest rohkem võinud saada. Vahel kippus maasikate korjamine üle minema marjasõjaks ning siis pidi peremees noori korrale kutsuma.
“Üldiselt oli omanik mõistlik, kuid aeg ajalt ikka õiendas,“ sõnas malevlane Liisa, kes tunnistas, et alles viimastel malevapäevadel tundis ta põllul töötamise suhtes mingit tüdimust. Enamik noori rääkisid, et töö tegemise vastu ei olnud neil midagi ning kuigi suur osa marju rändas korvide asemel noorte töötajate kõhtu, siis nii mõnelgi polnud paari nädalaga veel maasikaisu täis söödud. Suur osa pealinlastest olid malevas ja ka maasikapõllul esimest korda. Sarnaselt Jõgeval peatunud rühmale olid ka Luua malevlased suuremalt osalt end aktsiooniga sidunud selleks, et leida uusi sõpru, veeta lõbusalt aega, saada töökogemust ning teenida ka natuke raha.
Vahupidu korteri köögis
Kõige pikem tööpäev kestis noortel vaid viis tundi, tavaliselt saadi hakkama kolme-nelja tunniga ja seega oli malevlastel küllalt palju aega, mis ka kenasti ära sisustati. Pärast tööpäeva käidi Prossa järves ujumas, mängiti võrkpalli ja jalgpalli. Tegevust leidus ka siseruumides. Rühm noori korraldas oma korteri köögis isegi vahupeo. “Võtsime dušigeelid, segasime veega ära ja piserdasime nendega üksteist, nalja sai palju,“ rääkis Terje, kes oli üks vahupeo algatajatest. Pärast koristati elamine ka ühiselt ära. “Tõmbasime mopiga selle sodi kokku ja korras ta oligi,“ sõnas Terje.
Malevlased rääkisid, et pidasid end korralikult üleval ning ka rühmaülemad kinnitasid seda fakti. “Aeg ajalt oleme pidanud neid õhtuti korrale kutsumas käima, kuid üldiselt on noored tublid olnud,“ rääkis rühmaülem Eva Edovald.
Siiski tunnistasid malevlased, et mingid inglikesed nad ka olnud pole. “Eks me ole ikka pahandust ka teinud ning vahele ka jäänud, kuid sellest täpsemalt me rääkida ei soovi,“ sõnasid Agnes ja Liisa. Rühmaülemate suunas jätkus noortel vaid kiidusõnu. “Meil on tõesti lahedad rühmajuhid. Nad viitsivad igasugu huvitavaid asju välja mõelda ning igav pole nendega kordagi hakanud,“ rääkisid Luua rühma neiud.
Mõne lahkhelid kohalikega
Suhted kohalikega olid ka enam vähem neutraalsed. Vaid kord tekkis tõsisem konflikt, kus kohalik poistekamp murdis malevlaste elamise välisukse lahti ning noormehed tungisid sisse, kuid rühmaülemate kiire tegutsemine peatas keevalised teismelised. “Konflikt tekkis mingist tühisest sõnavahetusest. Keegi meie omadest ütles neile akna pealt midagi, mis neid ärritas ning olukorda taheti tõenäoliselt klaarida vägivalda appi võttes,“ selgitasid sündmust maleva noored. Rühmajuhi Eva sõnul olid kohalikele noortele atraktiivsed pealinna neiud.
“Siinkandis ma eriti tüdrukuid ei märganud ja eks need poisid käisid siis meie omi nillimas,“ selgitas rühmajuht. Siiski ei pannud malevlased kohalike käitumist pahaks. “Nad olid küll pisut ülbed kuid mitte pahatahtlikud,“ lisas Liisa.
Maleva jooksul viidi läbi ka kohustuslik MAlgatus, mille käigus lammutati ühiselamu naabruses seisnud vana kuur, laoti puud korralikult riita ning koristati mõisaparki. MAlgatuse tarvis oli Luuale appi tulnud Marjamaa rühm. Algul planeeriti MAlgatusele kulutada kaks päeva, kuid entusiastlikud noored olid nii tublid, et said töö valmis poole päevaga.
Külaelu üle noored ei kurtnud ja kaubanduskeskustest puudust ei tundnud. Ühiselamu naabruses asuv pood rahuldas kõikide ostlemise vajadused, kellel oli tarvis midagi enamat, sai korra või paar sõita Jõgevale. “Siin poes on ju kõik vajalik olemas, kaupa on piisavalt,“ sõnas Terje, kel ei tulnud mõttessegi kusagile kaugemale poodi tahta. “Siin on ju kõik nii lähedal, minul küll millestki puudus polnud,“ lisas neiu.
iii
EILI KOITLA
