Enamiku Oskar Lutsu tegelaste algkujud on teatavasti tegelikust elust võetud. Kuidas nad aga raamatutesse on kantud ning seal juba elama pandud, on juba kirjaniku loomingulise protsessi tulemus.
Oskar Luts ütleb ise: “Kirjanik pole ju ometi fotograaf, kes kõik täpp-täpilt edasi annab, mis tema aparaat kinni püüab.”
Ühe kõrvaltegelase kuju aga on kirjanik lausa sajaprotsendilise täpsusega elust võtnud. Seda nii tema nime, välise kuju kui ka tegemiste poolest. Selleks tegelaseks on Loll-Mart, keda mul oli võimalus lapsepõlves kohata.
Kõigepealt kohtume „Kevades“
Loll-Mardiga puutume esmalt kokku “Kevade” algul, kui Arno ja Lible pärast purjutamist metsa magama on jäänud. Kodused on Arno pärast mures ja kui koolivend Visak arvab, et ehk Arno Lolli-Mardi küüsi jäi, otsitakse kohtlane mees üles ja hakatakse teda pinnima.
“Kevadest” võib lugeda:
“Loll-Mart oli suur ja tugev mees nagu palk, rääkis alati kõiksugu masinatest ja kruvidest, ja kord olevat ta ikka päris tõesti üht kojuminevat koolitüdrukut taga hakanud ajama. … Kui sulane parajasti kodu poole hakkas minema, arvas ta lähenevat mehekogu silmavat. See oli Loll-Mart. Sulane kargas talle kohe turja ja kärkis: “Ütle nüüd, saadana ihu ja hing, kuhu sa selle poisikese ajasid?” — “Misukese poisikese? Ei tea mina ühtegi poisikest.” – “Valetad!” – “Ei valeta.”
Asi läks niikaugele, et sulane Marti lõi. Mart, kõigest oma Koljati kogust ja suurest jõust hoolimata, ei hakanud naljalt kellelegi vastu. Niisama tänagi: ta äigas korra üle haige koha, pühkis silmi ja ütles, et kõige parem paistetusrohi olevat keedetud hapu piim.
Perenaine püüdis Marti meelitada. Ta lubas Mardile peremehe vana pintsaku ja püksid, kui see aga õigust kõneleks. Aga kõik ei aidanud; Mart ei teadnud ja ei teadnud.”
Oli Änkülas karjaseks
Minu vanaema jutustuse järgi olnud Mart Palamuse ligidal Änkülas karjaseks. Muide, samas Änküla külakoolis sai ka Oskar Luts oma esimese koolihariduse. Mart olnud igati tubli ja arukas poiss kuni traagilise õnnetuseni kiigel. Kas oma hooletusest või teiste poiste ulakusest kukkunud Mart kiigelt raskelt pea peale. Teised poisid viinud oimetu Mardi koju, kus ta pikalt magama jäänud. Üles ärgates olnud aga selge mõistus kadunud. Karjapoiss Mardist oli saanud Loll-Mart. Poiss kasvas küll suureks ja tugevaks meheks, kuid peenemateks, mõistust nõudvateks töödeks ega sulaseametiks ta enam ei kõlvanud. Toitis siis ennast lihtsamate juhutöödega, mis vajasid suurt füüsilist jõudu.
Ka O. Lutsu “Suves” on Loll-Mardist juttu. Kui Toots uue lauda vundamendi tarvis kive lõhkuma hakkab, kutsub Lible selle töö juurde Lolli-Mardi appi: “Järgmisel päeval toob kellamees veel ühe suure mehe appi, kelles valitseja Lolli-Mardi ära tunneb. Uuele abilisele antakse kõigepealt tublisti süüa, siis pannakse ta Ülesoo väljal kive lõhki põletama. Mart kaevab kivid ümberringi lahti, teeb neile kuivist puutükest tule ja põmmutab kuumuse tõttu tekkinud peenikestele pragudele haamriga seni peale, kuni kivid lõhkevad. Päeva jooksul teeb kange mees oma vägeva haamriga päris imet ja on õhtul väga rõõmus, kui talle tasuks läikiv hõberubla antakse…
Natuke enne päikese loojumist algab laengute süütamine. Toots seisab, pabeross suus, eemal põllupeenra juures ja vaatleb Lible tegevust. Tema kõrval lõdiseb Mart, hirmuga segaseid sõnu pomisedes. Oma vägevast kogust hoolimata kardab Mart püssi, püssirohtu ja kõike, mis sellega kuidagi ühenduses….”
Kuna Loll-Mart oma juhutöödel palju Palamuse ja Kaarepere ümbruses ringi liikus, siis levisid rahva seas jutud tema omapärastest seiklustest. Üks üldtuntumaid oli sellest, kuidas Mart rästikut söönud. “Mis madu-uss. See ju soo angerjas. Puhas loom, sööb metsamarju ja päevitab mättal päikese käes,” väitnud Mart. Metsas kotti aetud rästiku toonud ta koju ja visanud keeva vee sisse patta. Algul susisenud küll, aga varsti jäänud vagaseks Kuidas siis rästik maitsnud? “Päris hea liha oli. Ainult kaela kohalt oli tsipake mõrudavõitu.”
Ka tavatoidu suhtes olid Mardil omad kindlad nõuded, mida perenaised temale söögi valmistamisel arvestama pidid. Nii näiteks ei söönud ta keedetud soola-sealiha, millel teatavasti keetes taine osa punaka värvuse omandab. “See ju päris toores. Pealt päris verine,” põhjendas Mart oma seisukohta.
Õhulend lõppes puu all
Et Loll-Mardil igasugused tehnika-alased mõtted peas tiirutasid, sellest kirjutas juba O. Luts “Kevades”. Kord võtnud ta plaaniks endale lennumasin ehitada. Teinudki ta siis midagi sarnast kokku vanast seakünast ja lauajuppidest. Upitanud selle siis puulatva ja hõiganud alla: “Peremees! Kas Palamuse poodist ka midagi tahate, et toon.” Lõppenud see õhulend muidugi puu all hunnikus. Kuid õnneks jäänud Loll-Mardi ihuliikmed enam-vähem terveks.
Viimane mälestus Loll-Mardist pärineb Saksa okupatsiooniajast, mil ta tädi talus Patjala külas hagu tegemas oli. Oli teine juba kaunis viletsavõitu. Ka jalgratast polnud tal enam. Kurdeti, et tema haokubudki on kõhnemaks jäänud.
Möödunud suvel Palamuse surnuaias oma vanemate haudu korrastades küsisin surnuaiavahilt, kas ta teab midagi Loll-Mardi hauakohast ja tema surmaajast. Noorena olla ta küll kuulnud niisuguse kummalise tegelase olemasolust, kuid midagi lähemat ta rääkida ei teadnud. Nii jääb selle õnnetu ja omapärase tegelase kuju ja olemus ainult paari lühiepisoodina O. Lutsu raamatute kaante vahele.
ARVI LIIVA
