Üllatuseks oli uus taies õpilastele mitte niivõrd sellepärast, et Palamuse koolis kunstiajaloo tunde andev Kaire ja teised pedagoogid ülihead konspiraatorid oleksid (kuigi võib-olla ongi!), vaid eelkõige sellepärast, et idee Oskar Lutsu büsti tagune sein maalinguga kaunistada sündis üleüldse alles paar päeva enne teise kooliveerandi lõppu ning sai jõuluvaheajal kohe ka teoks tehtud.
Maalingu ideele eelnes paar kuud koolisiseseid mõttetalguid teemal, missugune see teise korruse Lutsu-nurk ikkagi välja peaks nägema: kuhu panna lilled, kuhu riiulid jne. Et äkkotsus maalingu kasuks oli ainuõige, sellest said pärast valge katte seinalt eemaldamist kõik aru.
Seinale maalis Kaire Nurk vaate sillalt Palamuse veskijärvele.
“Iga päev kooli tõtates pole meil tavaliselt mahti uurida taeva ja vanade hoonete peegeldusi veskijärvel ega imetleda, kui ilus on tegelikult Palamuse alevik,” ütles Kaire Nurk, kes on ka ise Palamuse kooli vilistlane.
Maalimiseks valmistudes käis ta fotoaparaadiga mööda alevikku ja otsis huvitavaid vaateid. Maalides üht konkreetset vaadet veskijärvele, poleks pilt saanud huvitav. Seepärast tuli autoril natuke “nipitada”. Mõnd järveäärset hoonet on ta näiteks kujutanud alt üles, mõnd jälle ülalt alla vaadatuna.
“Aga eks lapsedki ole koolis erinevat kasvu: kelle silmad on meetri, kelle omad vaat et kahe meetri kõrgusel,” ütles Kaire.
Pani pildi sisse
Pildil üle silla astuva tumedas mantlis mehe kohta ütles ta, et see võib tinglikult olla Luts ise, mõne Lutsu kaasaegse prototüüp või mõne “Kevade” tegelase prototüüp. Teised seda ehk nii võtsidki, ainult Palamuse rahvamaja juhataja Valdi Reinas puhises taiest nähes poolomaette ja poolpahaselt, et ei tea, mida hullu ta küll teinud on, et teda pildi sisse pandi…
Kaire Nurga sõnul on “Sillal” kohaspetsiifiline taies: seda maalides pidas ta silmas, et selle taustal näeb vaataja ka Oskar Lutsu pronksbüsti, mille autoriks skulptor Aulin Rimm.
“Kadunud Rimm oli Tartu Ülikooli maaliosakonna teisel kursusel minu joonistamisõpetaja,” ütles Kaire. “Me joonistasime tundides sageli tema skulptuuride järgi. Nii et mu enda õpetaja loodud hea realistlik skulptuur oli mulle mu töös vaimseks toeks.”
Oma töövahendit ? laia pintslit ? tituleeris Kaire lausa isemaalivaks. Ja mine tea, äkki ta ei teinudki nalja: kuidas muidu sai nii suur ja ilus asi nii ruttu valmis saada. Iseasi, kui just Lutsu või Palamuse vaim Kaire pintslit ei juhtinud.
“See oli tõepoolest hüperkiire maalimine: tegin kogu töö ära kolme seansiga, mis mahtusid ühtekokku 31 tunni sisse,” ütles Kaire Nurk. “Kiiremini enam ei saanud, sest vahepeal tuleb aeg maha võtta ja töö juurest eemale minna, et suuta tagasi tulles seda värske pilguga vaadata.”
Sildade loomine
Autori küsimusele, missugust aastaaega on maalil kujutatud, vastas suurem osa õpilasi, et kevadet.
“Hea, et te nii ütlesite,” hingas Kaire kergendatult. “Öelnuks te, et sügis, oleksin pidanud edasi maalima.”
Pealkirja “Sillal” võib tema sõnul tõlgendada mitmeti: sild on ühest küljest majanduse arenguga seonduv industriaalsümbol, teisalt räägitakse aga ka kujuteldavate sildade loomisest inimeste ja nende mõtete, riikide ja rahvaste vahel.
“Elu seisnebki üha uute sildade loomises,” arvas Kaire Nurk.
Taiese avamisel tänas ta nii oma kolleege-õpetajaid kui ka gümnaasiumiastme õpilasi toetuse ja mõttekaasluse eest.
“Gümnaasiumiklassid on igal sügisel kunstiajaloo tundides välja pakkunud ideid, missugust kunsti võik koolimajas olla,” ütles Kaire Nurk. “Üks õpilane arvas näiteks, et koolimaja võiks olla üldse seestpoolt nagu kunstiteos. Et see peaks olema värve täis, nii et õpilased ei tunneks end seal nagu hallis kingakarbis.”
Kui esimene katse kunsti koolimajja tuua sai tehtud üllatuse korras, siis järgmised sammud lubas Kaire Nurk selles vallas ette võtta ainult õpilaste arvamusi arvestades ning neid töösse kaasates.
RIINA MÄGI
