Veelahe erivanuseliste inimeste maailma vahel tundub reaalajas alati kohutav. Seda kutsutakse põlvkondade vaheliseks konfliktiks. Arvatakse ikka, et vanad ei mõista noori, aga noored peaksid vanadest enesestmõistetavalt ja vastuvaidlemata aru saama. Sellest konfliktist räägib meile raamat, seda näitab meile film.
Filmi „Talve” võtteplatsil käies ja reportaaži tehes kangastus mulle eriti vahedalt kahe Kiire, isa ja poja vastuolu. Täpsemalt teadmata, mismoodi nad filmis suhestuvad. Seda on ka raske oletada, sest stsenarist Martin Algus on palju muutnud ja lisanud. Mu ees seisavad kaks näitlejat, persooni päris elust – Märt Koik ja Margus Lepa. Esimene neist on mees, kelle pärast ma üldse teleka sisse lülitan, et tema saadet vaadata ning kelle suhtumine ühiskonda on mulle äärmiselt sümpaatne, vaatamata sellele, et olen ka ise juba üsna keskealine. Ja teisalt räägib minuga muhedat ja toredat juttu mees, kelle kurikuulus Nõmme Raadio ja sealt kostuv on mulle üsna vastukarva.
Siis äkki seisavad nad mu ees, üdini soojad inimesed, punapäistena nagu loojuv ja tõusev päike ühteaegu, isa ja poeg ning ma tunnen, et sõna konflikt on üle paisutatud. Ehk on just see koht, kus ilmavaated muutvad tähtsusetuks ja jääb üks Luts, üks kirjandus ja üks Eesti, mis meid kõiki ühendab.
INDREK SARAPUU
