Jõulumaa kutsuti Lustiveres ellu juba kolmandat aastat järjest. Kui kahel esimesel aastal pakuti rõõmu oma kooli ja lasteaia lastele, siis tänavu said Lustivere jõulumaast osa ka Saduküla kooli, Põltsamaa lasteaedade Tõruke ja Mari, Kamari lasteaia ning suurte perede ühenduse MTÜ Neli ja Enam lapsed.
Päkapikul on õrnad kõrvad
Kõik senised Lustivere päkapikumaad on olnud erinevad, mis tähendab, et iga kord on suudetud millegagi jälle üllatada. Samaks on aga jäänud see, et jõulumaa on ikka südamesoojusega tehtud ja täiskasvanud päkapikud teevad oma tööd vabast tahtest ning silmade särades.
Esimesel aastal olid päkapikkude asupaigad sisse seatud mööda parki kooliümbruse ja kultuurimaja parki, kuhu lapsi juhatasid küünaldega palistatud teerajad. Teise aasta päkapikumaa jaoks otsiti üles Lustivere keskuse kõige salapärasemad kohad. Tänavune teekond kulges rõskete ilmade tõttu peamiselt kultuurimaja sees ja ümber. Aga salapära ja põnevust polnud sugugi vähem kui eelmistel aastatel, pigem vastupidi. Kultuurimaja erinevad sissekäigud, trepid ja ka kõik ruumid olid tundmatuseni muutunud, omavahel käikudega ühendatud ja täiesti jõulumuinasjutus sees.
Teekond hakkas peale aga välilavalt. Tuldi gruppide kaupa juhtpäkapikkude Riina Pupkevit?i, Lea Valma, Sirje Strantsovi ja Mari-Liis Palu saatel. Jõuluvanale kirja läkitamise asemel lasti igal lapsel süüdata sooviküünal ning siis pidi vaikselt omaette midagi soovima. Seejärel mindi kultuurimaja tagauksest mööda keerdtreppi jõulumaa vastuvõtutuppa. Õueriided ja jalanõud jäid hoiule ning istuti hämaras ruumis vaibale maha. Vastuvõtupäkapikud Reet Sirel ja Heleri Salo panid igale lapsele käe peale templi ja andsid kõikidele kätte kotikesed ning tutvustasid jõulumaa reegleid, millest tähtsamad olla hea ja sõbralik, mitte trügida ega kisada, sest päkapikul on õrnad kõrvad.
Haldjad, sokud, kratid, maa-alused…
Päris-päkapikumaale ehk jõulumaale jõuti juba mööda käikusid ja kardinate vahelt ning seal ootasid lapsi imelisteks koduhaldjateks kehastunud Lea Lints, Ann Roots ja Ene Vaht, kes igaühele koti sisse õnne puistasid, mida näha ei saanud, aga tunda oli võimalik. Majahaldjad tutvustasid lastele jõuluvana ning sõprade ja sugulaste sugupuud ja päkapikkude hingepuud ning etendasid nukkudega jõulumuinasjuttu ühest lossist, kus elas rüütel.
Suuremas ruumis ootasid lapsi aga kratid Mai Tõnson, Svetlana Kanniste, Maarika Jürgenson ja Elle Saar, kelle juhatusel tehti krativõimlemist ja mitmesugust meisterdustööd ning mekiti krattide jõulukraami.
Edasi ootasid lapsi uhketeks sokkudeks muutunud Eino Valma, Kaljo Laansalu ja August Laustam. Selles ruumis olid hobuseriistad, vanaaegsed õmblusmasinad, vokid jms ning sokkude juhatusel mängiti põnevaid mänge nagu looga alt läbiminek, luuaga hundi silma väljatorkamine, veeti vägikaigast jne.
Maa-alused ehk Marika Pelisaar, Laine Joorits ja Lii Nool ootasid aga hoopiski teisel korrusel ja seal läks lahti piparkookide kaunistamiseks. Kõik lapsed said omatahtsi piparkooke ilusaks teha ja varem valmis tehtuid kottidesse kaasa ning igaüks mahlapaki veel lisaks.
Lõpp-punktis tiigi ääres suures võlvkaartega keldris ootasid jõuluvana Kalle Kallas, lumememm ja päkapikud, kelleks olid Karin Uusküla, Ave Paluoja Heiki Kikkas ja Evald Salo.
Peapäkapikku Riina Paluojat võis näha ühest kohast teise ruttamas ning hoolitsemas, et kõik sujuks. Hiilivat ja vilkuvat päkapikku Vello Pelisaart sai samuti siin-seal kohata. Abis olid veel Milvi Magus, Jüri Magus, Tiiu Lemsalu, Õnne Janvest ja Aili Kalda. Ühtekokku kolmekümne kohaliku päkapiku ringis. Päkapikud teatavasti jälgivad lapsi aasta ringi, teavad ja tunnevad kõiki, on imetillused ja märkamatud. Jõuluime annab neile jõulumaal aga inimese kuju.
VAIKE KÄOSAAR
