Esimest korda registreeriti lusitaania teetigu Eestis 2008. aastal. Praeguseks on see liik levinud laialdaselt. Jõgevamaal olid esimesed teated Luualt, nüüd on neid massiliselt nähtud ka Mustvees.
Lusitaania teetigu (Arion lusitanicus) on pärit Portugalist ja nüüdseks on levinud üle Euroopa. Massilise leviku põhjuseks loetakse kulu ja õlgede põletamise keeldu, looduslike arvukuse piirajate vähenemist ja jõudsalt kasvanud taime- ja köögiviljade kaubandust.
Luual korjatakse sadu tigusid korraga
Kahjurit on kohatud nii Luual kui ka Mustvees. Teo tavaliseks elupaigaks on lopsaka taimestikuga vähehooldatud ja harva niidetavad alad: pargid, aiad, rohumaad, niisked metsad ja kilemajad.
Luua pargis, kus nähti võõrliiki esimest korda juba eelmisel aastal on täheldatud, et nad armastavad koguneda äsjaniidetud ja kõdunevale rohule. Kohalikud elanikud käivad süstemaatiliselt kahjurit korjamas just teedelt ja tee äärtest ning püüavad vältida tigude ületulekut pargist koduaedadesse. Võitlus näib praeguseks juba lõputu ja lootusetu. Korjatud on 400–500 isendi kaupa korraga. Püütakse leida ja hävitada ka tigude munetud mune.
Liikuda armastab nälkjas öösiti ja hämaras, aga vihmase ilma korral ka päeval. Isendite leidmise teeb raskeks just nende vähene liikumine päevasel ajal. Tõrjumiseks on kõige tõhusam meetod siiani olnud ikkagi kokku korjamine ja keeva veega üle valamine ning seejärel maha matmine. Korjatud on ka kanistritesse, milles on tuhk ja sool. Matma peaks labidasügavusele.
Mustvees on kohalike sõnul korjamine üsna tulutu ettevõtmine, kui seda teha ainult oma aias. Korjatakse sadade kaupa, aga varsti on nad jälle tagasi. Hirmuga vaadatakse paar nädalat tagasi esmakordselt avastatud teeteo massilist arvukuse kasvu ja kiiret levikuala laienemist. Kui praegu midagi ette ei võeta, siis peagi ei käi jõud sellest võõrliigist enam üle.
Kohalike mure on suur ja oodatakse asjatundjate nõuandeid ja riigi abi tõrjumisel.
Ei tohi sassi ajada kohalike teoliikidega
Siiani pole väga kasutatud mürkidega tõrjumist, mis on ohtlik teistele liikidele ja ka üsna kulukas. Kindlasti ei piisa lihtsalt peale astumisest, sest isend küll hukkub, aga munad säilivad. Arvukuse piirajateks on ka siilid ja mõned linnuliigid. Kindlasti ei tohiks tõrjumisel liiga teha kohalikele kasulikele tigudele. Tuleb veenduda, et tegemist ei ole meie kohalike teoliikidega.
Lusitaania teetigu (teiste nimedega kaputsiinitigu, hispaania teetigu, šokolaaditigu) on suur nälkjas, kelle pikkus on kohalikest liikidest tunduvalt suurem ja tal puudub koda. Keha värvus varieerub tumepruunist punaka, oranži, kollaka ja beeži toonini.
Pea värvus on enamasti kehast tumedam. Iseloomulik on tallaserva ere värvus, kus on selgelt näha tumedamad vaod ehk triibud. Hingamisava on mantlikilbi eesotsas. Eluiga on 6–8 kuud. Eristamise aluseks on ka keha kattev kollane lima. Hingamisava asukoha ja lima värvuse järgi on hea eristada neid meie kohalikest tigudest. Lima teeb teo eriti eemaletõukavaks.
Nad on kahesoolised ja paarituvad vastastikku ning üks isend muneb suvel kuni 400 muna. Teo munad on sarnased väetisegraanulitega, mistõttu ei ole neid lihtne istikute mullapallist tuvastada. Munad on siiski valkjamad ja läbipaistvamad ning kobaras koos. Munadest kooruvad noored isendid 3,5–5 nädala jooksul ja suguküpseks saavad 6 nädala pärast. Talvituvad kompostis või kõdus. Munemine on massiline augustis ja septembris. Just selline erakordne viljakus on üheks leviala laienemise eelduseks ja sellele tuleks piir püüda panna kohe, kui esimesi isendeid märgatakse. Soodsalt on mõjunud ka meie soojad talved.
Tigude liigid Eestis
Eestis on registreeritud 5 teoliiki: hall, vööt-, võsa-, mets- ja kollane teetigu, kes kõik on mõõtudelt oluliselt väiksemad. Mõõtudelt sarnasemad on kodumaised must-seatigu ja suur-seatigu.
Must-seatigu kasvab 15-20 cm pikkuseks. Tema värvus varieerub hallist pruuni ja mustani, heledamate vöötidega, mantlikilp must. Hingamisava asub mantlikilbli tagaosas ja lima on värvusetu.
Suur-seatigu kasvab 10-20 cm ja värvus varieerub hallikast pruunini tumedamate triipudega ja laikudega. Mantlikilp on kirju ja hingamisava asub tagaosas ja lima on värvusetu.
Veel aetakse pisikese lusitaania teetigu segamini sarnase välimuse tõttu heleda seeneteoga, keda sageli kohtavad meie metsades just seenelised. Ka seeneteo lima on värvusetu.
Meie kodumaised seateod on ökosüsteemile olulised ja kasulikud, sest toitudes mullakõdust on nad olulised huumuse tekitajad.
Keskkonnaameti soovitused tigude vältimiseks
Mida teha, et vältida lusitaania teetigude oma aeda sattumist:
-ära too oma aeda lilli-põõsaid piirkondadest, kus lusitaania teeteod elavad;
-kui ostad istikuid ja kahtlustad, et seal võib olla lusitaania teeteo mune, pane istik karantiini 5 nädalaks: seo mullapalli ümber kilekott, kinnitades selle tihedalt ümber istiku varre ja kontrolli aeg-ajalt, kas kilekoti sees on munadest koorunud nälkjaid. Hoia istikut sobivas kohas (valgus, temperatuur) ja kasta;
-võid ostetud istikute mullapallid läbi vaadata ja leitud (võimalikud) munad hävitada;
-kui piirkonnas on teada lusitaania teetigude levik, siis võib abi olla nn teoaedadest – siledad plekist piirded, kust teod hästi ei jõua üles ronida. Lusitaania teetigude ronimisvõime on siiski üpris hea.
Anna teada lusitaania teeteo leiukohtadest
Alates teisipäevast on võimalik märkida lusitaania teeteo leiukohad Keskkonnaameti poolt loodud rakenduse teokaart.keskkonnaamet.ee abil Eesti kaardile ja sealt saab igaüks huvi korral järele vaadata. Veel saab sisestada koos fotoga andmed ka loodusvaatluse andmebaasi http://loodusvaatlused.eelis.ee. Palutakse lisada leiukoha kirjeldus, võimalused foto loomast ja leidja kontaktandmed.
ULVI TAMM
