Rohkem kui kaks aastat tagasi, 2005. aasta 6. mail pani Marat Mustvee vabriku tellimuste puudumise tõttu kinni. Tööta jäi üle saja inimese, mis väikese Mustvee jaoks oli katastroof. Mustvee vabriku endise juhatajana pidite üsna lühikese ajaga otsustama oma ettevõtte rajamise. Mis oli Teie jaoks raskeim?
Otsuse langetamine, et hakkan ettevõtjaks. Saada palgatöölisest omanikuks ei ole kerge. Kaalusin seda otsust kaua. Aega mul oli ? neli kuud pärast ettevõtte tegevuse lõpetamist sain ma Maratist palka ning pidin Mustvee vabriku sulgema.
Ettevõtjana alustamine tähendas võtta vastutus kõikide nende inimeste ees. Aga ka kohustust tulla edaspidi selle kõigega ka toime.
Mul pole ju praegu kedagi milleski süüdistada ega kelleltki midagi nõuda – ainult endalt. Kui tellimusi pole, olen süüdi. Kui palk on väike, olen ka ise süüdi. Kui töötingimused on halvad ? ikka olen mina süüdi.
Tootmisdirektorina organiseerin tootmist, otsin tellimusi, suhtlen Eesti Energia, Elioni ja kohalike ettevõtetega. Sõlmin kõik lepingud.
Ainult raamatupidamisega tegeleb raamatupidaja Malle Pu?kina. Tema õppis sellel ajal, kui me tööta olime, oma raha eest kõik selgeks, et suudaks olla ettevõtte pearaamatupidaja. Nüüd tegeleb ta ka tööraamatutega ning statistika-, pensioni- ja maksuametile vajalike aruannetega. Lisaks veel kõik arved, palgaarvestus.
Kes oleks varem uskunud, et üks inimene saab ettevõttes kõigega hakkama? Tõsi, on olemas arvutiprogrammid, aga needki vajavad oma ettevõtte vajadusi silmas pidades kohendamist.
Tuli Teil sel ränkraskel ajal ka mõte kõik sinnapaika jätta?
Meid aitas lootus, et inimesed saavad tööd. Meid toetasid väga paljud. Maavanem Aivar Kokk aitas luua imagot, et Mustvee õmblejad tahavad tööd teha, mitte ei oota toetusi. Aitajaid oli palju ? Jõgevamaa Ettevõtlus- ja Arenduskeskus, tööhõiveamet. Ma polnud ju kunagi ühtegi projekti kirjutanud, igasugune abi kulus mulle ära. Nii palju konsultatsioone pole ma kunagi saanud. Ausalt, ma ei teadnud isegi kõiki abisaamise võimalusigi. Mul on siiralt hea meel, sest meid aidati ikka väga palju.
160 000 saime seadmete ostmiseks Jõgevamaa Ettevõtlus- ja Arenduskeskusest ja 360 000 tööhõiveametilt töötajate ümberõppeks. Ümberõppe korraldas Viljandi Kutsehariduskeskus.
2005. aasta 21. novembril alustas Mustvee Õmblus tööd. 50% ettevõtte osakapitalist on minu, 50% kuulub Heikki Boodele. Investeerisin uude ettevõttesse oma Maratist saadud koondamisraha.
Kes on praegu Mustvee Õmbluselt peamised allhanke tellijad?
Marat ja Rigas Abidajs Export SIA.
Kui paljudele Maratist koondatutele tööd saite pakkuda?
Meid on 56, nende hulgas 38 õmblejat.
Kõik endised Marati Mustvee vabriku õmblejad?
Jah. Uusi on ainult üks tütarlaps.
Marati vabrikus oli üle saja töötaja. Mida ülejäänud teevad?
Osa leidis uue töökoha, osa ongi kodused. Maratis töötas ka palju pensionäre, nemad on samuti nüüd kodus.
Kõige raskem on ikkagi leida õmblejaid, teiste erialade töötajatega on ilmselt lihtsam?
On küll nii. Õmbleja ametit noored enam ei õpi või kui õpivadki, siis ainult individuaalõmblust. Õmblemine kui vabrikutöö kaob Eestist ära, noori peale ei tule. Et head õmblejat saada, kulub aastaid. Aga õmblejate palgad on väikesed, töö väga raske ja kurnav, sellepärast ei tulegi enam noori.
Meil Mustvee Õmbluses on töötajate keskmine vanus umbes 48 aastat. Meie hulgas töötab ainult üks pensionär. Praegustest töötajatest on dekreeti läinud vaid üks naine.
Miks keegi Tartusse tööle ei läinud?
Üks naine proovis. Aga liiga palju lisasekeldusi ? kaks tundi kulub sõidu peale, pluss bussipiletihinna pidev tõus. Masinad olid teistsugused, oli vaja ümberõpet. Tuli harjuda hoopis teise tööga. Ja lõppkokkuvõttes ei tasunud tema pingutused ära. Ta loobus.
Räägime palgast ka.
Praegu saavad naised meil viie tuhande krooni ümber kätte, aga ma annan endale aru, et riigi keskmise palgaga võrreldes on seda ju selgelt vähe. Palgad tõusevad iga pool.
Õmblemise eest meile rohkem ei maksta. Paraku seda tööd ei hinnata. Kahjuks. Meie töö ei saa olla varsti enam konkurentsivõimeline. Kogu tekstiilitööstus tuleb Eestis ümber profileerida.
Kasutate ka vanu Marati seadmeid?
Osa seadmeid ostsime. Osa saime tõepoolest Maratilt. Nad andsid need meile rendile, et saaksime nende tellimusi täita.
Mis Mustvees Pihkva tänaval Maratile kuulunud majas nüüd tehakse?
Praegu mitte midagi. Maja müüdi ära.
Marati maja oli meie jaoks suur ? liiga palju pinda, mida kütta, valgustada ja remontida. Tuli otsida teised ruumid.
Mustvees Tähe tänaval asuvas endises Vikerkaare kohviku majas, kus praegu ruume rendime, on küll ainult 360 m2 ja seda jääb meile selgelt väheseks.
Meil pole siin du?iruumi ega puhkenurka, mul pole oma kabinetti. Raamatupidaja jaoks tegime väikese nurga, kus ta saab oma paberitega töötada.
Meil oleks ideaalis aga vaja 1000 m2, Marati vanas majas oli 2500.
Mustvees polegi teie ettevõtte jaoks normaalsemaid ruume?
Ei ole jah. Uurisin ka kooperatiivi ruume ? meil on vaja korralikku ventilatsiooni, head valgustust, ja osa seadmeid on üsna kõrged. Neid pole kuhugi panna.
Siis ei jäägi muud üle, kui ehitada uus maja.
Jah, aga kuhu? Linnal pole meile maad anda. Uue maja ehitamine on hea idee, aga selle teostamiseks on vaja raha. Meie kuukäive on ligi 500 000 krooni, aga et ehitada, peab olema korralik rentaablus, mida meil pole.
Ehituse alustamine tähendab, et meil peab olema 7 miljonit. See on ainult karp koos valgustuse, vee ja kanalisatsiooni ning ventilatsiooniga. Seadmeid selle summa hulka arvatud ei ole. Paari aasta eest saanuks sama raha eest tunduvalt rohkem.
Et ehitada, tuleks ennast tööga kindlustada vähemalt seitsmeks aastaks. Mina ei tea, kas meile seitsmeks aastaks on tööd. Jah, tahaksime arenguperspektiivi, tootmist laiendada, uusi seadmeid muretseda, et inimestel oleksid nüüdisaegsed töötingimused. See on väga tõsine samm. Kas mul jätkub jõudu, et juhtida paralleelselt tootmist ja ehitustegevust? Tootmist ei saa ju ometi seisma panna selleks ajaks, kui me uut maja ehitame. Kuidas ma muidu pangalaenu tagasi maksan? Ja tellimused peaksid olema sellised, et me suudaksime investeerida.
Ma olen kõik arvud paberi peal palju kordi üle kontrollinud ja asjad läbi mõelnud. Ei tule välja. Mitte kuidagi ei tule.
Ehituse hinnad muudkui kerkivad, kuid tekstiili ja ka trikotaa?toodete turg näitab viimasel ajal langustendentsi.
Jah, turuga on raskusi. Me ei tea, mis tuleb. Allhanked lähevad peamiselt Venemaale, Valgevenesse, Ukrainasse, aga ka Aasiasse. Kas me oleme siin konkurentsivõimelised? Praegu oleme, aga edaspidi? Kulud kasvavad pidevalt. Me pole tellijatele enam nii atraktiivsed kui näiteks paar aastat tagasi. Pilt muutub paraku väga kiiresti.
Mustvee Õmbluse käive oli mullu 4,5 miljonit. Tänavu esimesel poolaastal on teie käive suurenenud?
Käive kasvab kiiresti. Meie käive koosneb ainult teenusest. See on meie töö ja seda on tõesti palju. Tänavu esimesel poolaastal oli meie käive juba 3 miljonit, aastakäive peaks jääma 5,5 miljoni kanti.
Kuhu teie õmmeldu läheb?
Venemaale, Rootsi, Soome, Ukrainasse.
RIINA MÄGI
