Tänavusel haruldase lumesaagiga talvel ei väsi elukogenud inimesed kordamast, et see koorem on vanadele, aga ka mitte just väga tugevast materjalist uuematele katustele liig mis liig.
On kaasa tehtud väiksemaid ja laiaulatuslikumaid kartulivõtte ja kõõlutud puude otsas suurel õunavõtul. Suvekodus lumevõtul sai hiljuti käidud elus esimest korda.
Pisut enam kui sajakilomeetrine autosõit lõpeb teeotsas, kus pikemat aega ei ole liikunud ükski kahejalgne. Siin tuleb püksisääred saabastesse toppida, tagavarasokid ja –kindad kotiga kaasa võtta ja võsavahelisele sumpamisrajale asuda.
Talverahu ja lumevaikus
Umbes-täpselt kilomeetri pikkusel teekonnal ei kohta me ühtki hingelist, küll aga mitmesuguseid käpajälgi. Siia-sinna on keksinud jänes, puude ja põõsaste ümber on saba hooletult järel lohistades lonkinud rebane. Üks jäljekomplekt kuuluks aga justkui suurele kassile. Ega ometi ilves? Kitsejälgi pole. Küllap hoiavad nad rohkem kaugema männimetsa varju ega jaksa nii sügavas lumes kahlata.
Õues aida ees on keegi kas lumes püherdanud või liig pealetükkiva naabriga puid-maid jaganud — sellest jutustavad hanges korrapäratud lohud, mis põldpüüdele ei kuulu. Vaikus ümberringi on uskumatult täiuslik. Ka tihaseid, varblasi ega teisi hilissügisesi külalisi pole kuulda ega näha. Teadagi — aidaräästa varjus rippuv vaas, kuhu kilojagu teri sisse mahub ja mida viimati jõulude eel täidetud sai, on ammu puhtaks tehtud. Aidalakka viival trepil on aga näha kassijälgi (õnneks pisikesi). Veel üks kinnitus rahvatarkusele, et kass ei hooli nii väga inimesest, küll aga ei unusta tuttavat paika. Et suvine hulkurist võileivanäppaja ja piknikuplatsi revident siit viimased vorstijupid ja piimakausitäied üsna ammu sai, ei sega teda meie lakkades ja varjualustes nostalgitsemas käimast. No ole terve, vöödiline inimpelgur, kes suvel Finduseks ristitud sai — hiire- ja rotipere vajab tõesti harvendusraiet.
Toas selgub, et ega neid pikasabalisi kontvõõraid väga arvukalt ringi ei liigugi, sest mürgikuhilad nurkades on puutumata. Ehk on suur osa kahjurnärilisigi pakasega loojakarja läinud. Miks muidu on neile jahti pidavad nirgid nii suures hädas, et surmapõlgavalt kasside piimatasside ja lindude söögimajade manulisteks kipuvad.
Kõige pisema ja väga tarviliku hoone juurde teed rajades märkan, et keegi askeldab aianurgas. See on võrdlemisi pirakas Jänku-onu (või ka -tädi?), kes nüüd enam järsku ei mäleta, millisest aiaaugust ta äsja sisse tuli. Nüüd, kui siin nii rahvarohke, läheks igaks juhuks ära, aga näh, ei leia enam õiget kohta!
Soovitame tal asja külma kõhuga võtta. Kindlasti ei tulnud me täna siia temaga arveid klaarima, kuigi noorukese pirnipuu tagasilõikamise teemal oleks põhjust mõtteid vahetada küll.
Kui isehakanud aednikule selja keerame, jõuabki talle kõrvade vahele õnnelik mõte, kustkaudu jalga lasta saab.
Ringivahtimiseks aeg napp
Lumekiht katustel on tõepoolest aukartust äratav ja muret tekitav. Kui veel mõelda, mis saab siis, kui see kraam sula tulles vee käsnana sisse võtab… Kell sunnib takka, tuleb kiiresti tegutseda. Pere tugevam ja nõukam pool klopsib kähku valmis pikavarrelise tööriista, mis on välimuselt ristand rehast ja ahjuroobist, ja ronib majakatusele. Mina üritan kühvli ja tavalise heinareha abil kuuri ja sauna lumevaipu kergemaks koorida. Aidaku nüüd talupojatarkus ja matsimõistus, et külmakangestuses katuseplaatidele raskelt ei koputaks ega redelit liiga räpakalt edasi ei nihutaks.
Aeg-ajalt leian end selili tuhkjas lumes, sest metsades-soodes ringitrampimisest peegelsiledaks kulnud tallaga kummikud ei ole praegustes oludes müttamiseks just parimad jalanõud. Aga hea, et lumi on paks ja kohev, ka madalalt redelilt alla libisedes ei tohiks eriti haiget saada. Ilm on lumevõtuks õnneks leebe. Kui saunaharjal kõrguvale teravatipulisele hangele rehaga pihta saan, ilmutab selle tagant end pilvevines päike. Peagi tunnen, kuidas lumi teisiti lõhnama hakkab. Tulevad meelde säravad märtsipäevad, mil räästad sorisevad ja hange kokkuvajumise krabingi kuulda on. See aeg pole enam mägede taga.
Istun ninaga nõrka tuult püüdes hetkeks saunakatusel jõude ja heidan pilgu tukkuvale aiale, kus pisematest põõsastest vaid ladvad paistavad ja lillepeenraid üldse ei leia. On ju teada, et kui sulab kord see valge vaip, tuleb lagedale ka tööpõld, mis iial otsa ei saa. Praegu aga tahaks Jüri Tuuliku Abruka-lugude kangelase Kaspari moel õhata: “Väetiks jääb inimene ilma ilu ees!”.
Olgu kiidetud riidevarud!
Teenekad ja nõelutud käpikud on peagi jääkorpas ja augulised, kummikuservad, millele püksisääred peale vedada ununesid, lund täis. Selg aurab ja seesama vajalik matsitarkus soovitab tuppa riideid vahetama minna. Tuleb välja, et elus tuleb teinekord ka laiskus kasuks, sest nüüd lähevad kullahinda lapitud kannaga villased sokid, nõelutud labakud, hõredavõitu tagumikuga dressipüksid ja välja veninud trikoopluusid, mida ammu kapipõhjast lõkkesse viia olen ähvardanud.
Üsna pea on selge, et kui kõigilt katustelt pool koormast maha saada õnnestub, on isegi hästi läinud ja töö muudaks hõlpsamaks Karlssoni propeller, mida aga kusagilt võtta pole. Kuigi õiget sula ei mäleta, on ilm esimese lume järel siiski pehmem olnud ja kasvatanud kooriku, mida praegu lahti ei liiguta.
Pihad on küünitamisest tulised, käsivarred harjumatutest liigutustest hellad, ka päike võtab suuna allapoole. Et kaevuvee hankimiseks tublisti mütata-rookida tuleks, saab teevesi hoopis lumest. Kaheks kruusitäieks kuumaks joogiks kulub kaheksa kruusitäit lund — jälle üks elukogemus juures!
Enne, kui tagasiteele asutame, ütleme õues igaks juhuks kõva häälega, et lindude moonanõu on jälle teri täis. Kuigi ükski säutsatus suurt vaikust ei lõhu, võib keegi ometi vana kuuseheki okste vahelt meie askeldamist jälginud olla ja hiljem kaaslastele selle sõnumi edasi anda. Öeldakse ju, et metsal kõrvad, metsal silmad.
Sõnatu palve saab teele läkitatud ka ilmataadi aadressil, et ta sel talvel tõepoolest enam lumega ei liialdaks.
KAIE NÕLVAK
Üle pika aja on lund ülearu?
Mõõdukus on elu ideaalreegel, aga näe, ka looduses esineb ülepakkumist!
Ja inimese seisukohalt vaadates on need üle- ja alanormid ikka pahandust toonud.
Juhtusin õues olema, kui kuulsin kurjakuulutavat mürinat. Nägin, et naabri laudakatuselt variseb lund… Jõudsin mõelda, et näe, kui hea, lumi libiseb maha. Minu hoonete katustel, mis on ometi päris suure kallakuga, kipub lumi muudkui kuhjuma ja konstruktsioonidele lisaraskust tekitama.
Aga siis juhtus katuseharjaga ka midagi…
Lõpptulemusena laiutas õuel laut uut tüüpi katusedisainiga — kolmeküürulisena.
Ju siis katuse iga täis sai. Aga mul endal tekkis hirm, kas minugi hooned suudavad lumekoormale vastu panna. Esialgu piirdusin uute tunnelteede kaevandamisega ja roobitsatega lume alla ajamisega. Ehk jääb äsja nähtu ainukeseks kokkukukkunud katuseks meie maakonnas sellel talvel?
EHA NÕMM
