Lumesõda rohelise muru ja korduvkasutusega kuulidega

Võrreldes möödunud aastaga oli Tartu Ülikooli ajaloo-osakonna üliõpilaskogu eestvedamisel korraldatud lumelahingus sõdalasi tunduvalt vähem: toonase kolmesaja asemel ehk saja ringis. Osalt võis see olla nii tagasihoidlikuma reklaami, osalt heitliku ilma tõttu.

“Kaugemalt ei julenud paljud kindlasti tullagi, sest pelgasid, et lahing lumepuuduse tõttu ära jääb,” ütles ürituse peakorraldaja, ajaloo-osakonna üliõpilaskogu esimees Eva-Maria Artus.

Tõepoolest: Tartust tulnud väitsid, et sealkandis olid põllud päris paljad. Siinmail lumekindluse ehitajaile siiski materjali jätkus. Laskemoonaga oli iseasi: lumepallide tegemiseks tuli tükati lahingupaigast üsna kaugele lipata. Ent osa “kuule” läks ka korduvkasutusse: linnuseõue rohelisele murule kukkunud pallid andis sealt kenasti üles korjata.

Ka aukülaliste rivi oli seekord tunduvalt kasinam kui möödunud aastal. Diplomaatidest oli kohal vaid Poola Vabariigi suursaadik härra Wojciech Wroblewski. Temale langes siis ka lahingu avamise au. Mis oli, kui nii võtta, suisa ajaloo iroonia. Kuninglikku lumelahingut peetakse ju teatavasti Rootsi kuninga Karl XII Põhjasõja päevil sõduritele korraldatud õppuse eeskujul. Poolakatele tegid rootslased aga Põhjasõjas kõvasti külma…

“Karl XII korraldas oma õppelahingu mitte siin, linnuses, vaid Jõgeva mõisa maadel, mis, pole võimatu, et tänapäeval lausa Jõgeva linna piiridesse jäävad,” ütles lahingut pealt vaadanud ajaloolane, emeriitprofessor Helmut Piirimäe. “Ja selles lahingus ei piirdutud käsitsi lumepallide pildumisega, vaid lasti suurtükkidest püssirohtu sisaldavate papist kuulidega. Lumekindluse kaitsjaid oli umbes 200, ründajaid poole rohkem.”

Kui Karli ajaloolises lumelahingus sai paar meest päriseltki surma, siis laupäevases Laiuse lumelahingus oli surm rohkem kokkuleppeline mõiste.

“Kes kolm korda palliga pihta saab, on surnud ja läheb viieteistkümneks minutiks eemale lõkke äärde elu üle järele mõtlema. Pärast seda võib ta uuesti võitlema tulla,” luges Eva-Maria rahvale sõnad peale.

Mõnus veerandtund sõbraliku temperatuuriga “põrgutule” paistel muutis suremise päris ahvatlevaks. Nii et erinevalt möödunud aastast läksid kolm korda pihta saanud seekord üsna vastu puiklemate “surnute riiki”. Ja üldse oli seekordne sõda kuidagi sõbralik: võideldi rohkem mängu ilu pärast, mitte n-ö mõisa peale. Teisalt kippus asi tükati loiukski minema. Et võitlust elavdada, võeti vahepeal vastu otsus pooled ära vahetada: senised kaitsjad saadeti kindlust ründama ja senised ründajad tulid kindlust kaitsma.

Päritolult kirju oli nii sõdalaste kui pealtvaatajate leer. Kohale tulla polnud pidanud paljuks pealinlasedki. Mitukümmend tallinlast tõi lumelahingut vaatama igal nädalavahetusel mööda Eestimaa huviväärsusi kurseeriv Looduse Omnibuss. Ent tuldi ka lihtsalt peredega.

“Laiuse linnusevaremed jäävad meie pere tavamarsruutidest kõrvale, nii et tulime osalt juba selle paiga pärast. Ja suusatamiseks oli lund niikuinii vähevõitu, mõned tunnid vabas õhus kuluvad aga laupäeval meile kõigile ära” ütles tallinlanna Merike Roosimets, kes oli Laiusele tulnud abikaasa ja kahe pojaga.

Lahingutegevuse lõpetas sooja lõunasupi saabumine. Hiljem kuulati Laiuse koolimajas Helmut Piirimäe ettekannet Karl XIIst ja Põhjasõjast. Lumelahingut toetasid Eesti Kultuurkapital, Hasartmängumaksu nõukogu, Jõgeva vallavalitsus, Tartu Ülikooli üliõpilasesindus ja Edelaraudtee.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus