Hubert Clementi-nimelises lütseumis Eschi linnas Luksemburgis kohtusid 5.-9. maini ligi sadakond õpilast ja 40 õpetajat 18 erinevast Euroopa riigist. Comeniuse projekti IRISS (International Relationships Inspiring Students and Staff) raames osales selles ka Jõgeva Gümnaasium.
Projekt, mille käigus veetsime viis unustamatut päeva Luksemburgis, algas tegelikult palju varem. Juba jaanuarikuuks paluti osalejatel koostada kolmekäiguline oma riigi traditsioonilise menüü retsept, muidugi inglise keeles. Järgmiseks ülesandeks oli kunstiteos teemal “Me vajame juuri, mitte piire”(We need roots, no borders). Meie valmistasime selleks puhuks kollaaži. Lühidalt öeldes räägib pilt sellest, kuidas eestlased kannavad oma mälestusi nii headest kui halbadest aegadest, traditsioonidest ja esivanematest kaasas olenemata sellest, kus maailmanurgas nad parajasti viibivad. Meile on tähtsad meie juured.
Põnevad ülesanded
5. mai hommikul ootas meid koolimaja ees pisikene buss. Hüvastijätt klassikaaslastega, lootus, et Joanna ei hiline, kohvrid pagasiruumi ja reis võis alata! Mida lähemale sihtkohale jõudsime, seda rahutumaks ja ärevamaks muutusime. Kohale jõudes toimus põgus tutvumine kooliga ja vastuvõtjatega ja läksimegi oma vahetusperekonda.
6. mai hommik algas varajase ärkamise, uniste silmade ja vihmase ilmaga. Kell 9 peeti koolimajas avatseremoonia, kus tutvustati programmi ja esines sealse kooli näitering Namaste, mis on küllaltki sarnane meie Liblikapüüdjatega.
Hiljem jagati kõikide riikide esindajad väikestesse rühmadesse ja tutvustati koolimaja. Klassiruumid on küll suured, ent õpilasi tundus olevat sama palju kui meie klassides. Üks põnev fakt on ka see, et kuigi luksemburgi (letzeburgi) keel on sealsete inimeste emakeel, ei õpi nad seda koolis ning ka õppetöö toimub kas prantsuse, inglise või saksa keeles. Ahhetama pani ka sealne söökla, mis oli omaette hoone ning kus oli tunduvalt rohkem ruumi kui meie sööklas.
Hiljem oli ülesandeks püstitada oma kunstitaies. Ülesanne oli lahendatud täiesti erinevalt – kes pani telgi üles, kes ehitas palmi, kes oli ette valmistanud video, kes otsis sobivat kohta maali jaoks. Järgmiseks jagati kõik osalejad gruppidesse ning suunduti töötubadesse. Töötoad olid keemia, füüsika ,geoloogia, bioloogia, koomiksi, muusika ja filmi vallast.
Prantsusmaale ja Saksamaale kümne minutiga
7. mai veetsime erinevates töötubades ning õhtul kibelesid kõik Luksemburgi ööeluga tutvuma. Käisime restoranides, erinevates klubides, kohvikutes, mille kohta enamik eestlasi ütleks pubi, ja bowlingut mängimas. Päeva mahtusid ka reisid Prantsusmaale ja Saksamaale, kuhu jõudsime kohale kümne minutiga!
8. mai hommikul jagati meid erinevatesse rühmadesse ning algas orienteerumisvõistlus Luksemburgi südalinnas. Võistlus kestis paar tundi ning hiljem võisime teha, mida hing ihaldas. Muidugi oli meie suurimaks sooviks minna poodlema! Poole rahast kulutasime maiuspaladele, mis nägid väga huvitavad ja isuäratavad välja. Kui raha otsas, läksime oma perede juurde ning algas õhtutseremoonia jaoks valmistumine.
Õhtu möödus hoogsa tantsuga, kõik muutusid üha julgemaks ja näitasid, mida nad oskavad. Meie olime ette valmistanud rahvusliku tantsu, mis osalejatele väga meeldis. Tantsu saab näha ka 28. mail peetaval peol “Noortelt noortele“.
Majja tulles jäta kingad jalga
Luksemburglaste kultuur on sootuks erinev meie omast. On kombeid, mis pani meid hämmastuma. Kuid kui me esimest korda nende juurde sisse astusime, tekkis esikus küsimus, kus jalanõusid ära võtta, aga tuli välja, et neil polegi see kombeks. Peredel polnud seetõttu isegi vaipu maas. Majas oli kõik nii puhas, kõik läikis ja oli täiuslikus korras. See väike riik on
Inimesed söövad palju, aga valdav osa elanikke ei ole prisked. Nii hommikusöök kui ka õhtusöök olid väga rikkalikud. Lõunasööki saime koolis ning ka seal oli laialdane valik. Igal hommikul panid võõrustusemad meile kooli kaasa koogikesi või pakkusid vett. Kusjuures, nad joovad pidevalt vett ja väga kanget kohvi. Kohvi pärast tasub Luksemburgi küll igal hommikul sõita.
Schengeni külas kohtusime Jacques Santeriga
i
Viimane päev, 9.mai oli kõige kohutavam: tuli võtta oma seitse asja ja seada sammud lennujaama. Isegi kui me viibisime Luksemburgis vaid neli päeva, said sealsed perekonnad meile nii kalliteks, et kurb oli lahkuda. Meid kõiki oodatakse Luksemburgi tagasi ning nüüd võime südamerahuga öelda, et esindasime Eestit nii hästi kui saime. Meie jaoks oli need 4 päeva äraütlemata vahva aeg. Reis ja inimesed jäävad meile sügavale mällu ja südamesse.
Kõige raskem osa oli perega kokkusaamine ning hiljem perest lahkuminek. Neli päeva oli küllaldaselt pikk aeg, et pered saaks meie hinge pugeda. Päevad jäid samas ka nii lühikeseks, et oleks tahtnud veel rohkem teisi tundma õppida, ning mõnel meist õnnestus isegi südameid purustada. Igal juhul meeldejääv sündmus kogu eluks.
Samal ajal kui õpilased oma ülesannetega tegelesid, pidasid Õpetajad Jõgeva Gümnaasiumi esindanud õpetajad Tiit Naarits, Urve Mölder ja Hillar Ümar koos teiste kolleegidega arutelusid programmi hetkeseisu ning tulevikuplaanide osas. Jõgeva Gümnaasiumi ülesandeks oli leida partnerkoole, kellega koos ette võtta mõni huvitav projekt. Rõõmustav on see, et õnneks asjad nii ka läksid ning juba sügisel on oodata Jõgevale külla gümnasiste Prantsusmaalt ning Hollandist.
Lisaks töökoosolekutele jätkus ka õpetajatel aega tutvumiseks Luksemburgi ilusa looduse ning põnevate vaatamisväärsustega. Võõrustajad olid meile näiteks organiseerinud väljasõidu Schengeni külla, kus aastaid tagasi sõlmiti leping, millega pandi alus viisavabale ja piirideta Euroopale. Seal külas toimus kohtumine endise Luksemburgi peaministri ning Euroopa Komisjoni presidendi Jacques Santeriga, kes andis meile ülevaate antud küla olulisusest Euroopa ühtsuse seisukohast.
i
MERLE VÄSTRA
JOANNA-ELIISA SERVET
ANITA RÄPP
ANNALIISA JÄME
TIIT NAARITS
