Külastasin aprilli algul Vana Euroopat, kus katoliiklased tähistasid parasjagu aasta kõige tähtsamaid pühi. Seetõttu oli inimestel ridamisi puhkepäevi ning loomulikult olid suletud kõik kauplused.
Esmamulje, mis tekkis Luksemburgi riigi samanimelises pealinnas kohe esimestel tundidel, ei muutunud mitme päeva jooksul. Põigates vahepeal ka Saksamaale Trieri linna, süvenes mõnutunne aga veelgi. Vanas Euroopas oli nii puhas ja rahulik!
Väike neutraalne muinasjutt
Luksemburg on väikeriik, kus põlisrahva lapsed vaid algkoolis emakeeles õpivad. Üldharidust omandatakse teistes riigikeeltes — saksa ja prantsuse keeles. Luksemburglaste oma keel kõlab nii, nagu oleks see saksa ja prantsuse keelest kokku pandud ja eks see ajalooliselt nii ongi. Riigi pealinnas leidub ka umb-prantsusekeelseid elanikke, kuid suuremates restoranides ja kohvikutes saadakse ikkagi saksa ja mõnikord lausa inglise keelest aru.
Kahekordne turistibuss pakkus linnaekskursiooni kaheksas keeles, kolmele kohalikule lisaks veel inglise, hispaania, itaalia, vene ja jaapani keeles. Ise võis valida keele, mis kõrvaklappidest kostab. Buss läbis väärikaid vanu linnaosi ja jõudis eurokülla, kus viis päeva nädalas töötavad Euroopa Komisjoni tõlgid ja muud ametnikud.
Uusehitised on, nagu ikka, suured klaasist mürakad, kuid nad asuvad äärelinnas ega riku linna panoraami, nagu kahetsusväärselt on juhtunud Tallinnaga. Luksemburgis on tohutult palju panku, osa neistki uutes kvartalites.
Väärikas vanalinn on tõesti vana, jutustades Luksemburgi Suurhertsogiriigi hiilgeaegadest. Puhkepäevadel jätkus uudistajaid küll keskväljakutele ja linna südamesse, kuid muud tänavad olid tühjad. Paar-kolm bussipeatust kesklinnast eemal seisavad enamasti kolme- või neljakordsed villad üksteise kõrval näoga tänava poole, maja all enamasti garaazh. Kõik majad on kivimajad, akende ees väljaspool ruloo, mis ilmselt on astunud ajalooliste aknaluukide asemele. Kuid ka luuke oli veel näha.
Võluv oli vaadata, et linnaehituses seisid möödunud sajandi algusest tuttava arhitektuurilahendusega majade kõrval 20. sajandi keskpaigas ehitatud hooned, sobitudes omavahel harmooniliselt kokku. Normaalse arenguga, sõjast purustamata linnaosad paistavad Ida-Euroopast tulnule kui muinasjutt.
Just muinasjutt pidi see pisike neutraalne riik olema ka varem. Hakkan mõistma Artur Sirku, kes kunagi just siin pelgupaika otsis. Saksamaa piiri lähedale Echternachi linnakesse, kus ta traagiliselt hukkus, ma seekord ei jõudnud.
Vaba rahvas vabal maal
Rongiga Saksamaale Trieri linna sõites algasid viinapuuaiad, vaatevälja ilmus ka tuttavlik puitelement arhitektuuris.
Linnake Moseli jõe kallastel on vist kõige vanem linn praegusel Saksamaal. Tema ajalugu ulatub roomlaste aegadesse ja linna peamiseks turismimagnetiks peetaksegi Porta Nigra nimelist linnaväravat, mis minule erilist muljet ei jätnud.
Linnakeses, mis Saksamaa mõistes on väikelinn, on nii ülikool kui teater, muuseumidest ja muust rääkimata. Sakslased ei kipu mingis kolmandas keeles rääkima, vaid aru saades, et te pole sakslane, kuid üritate nende keeles hakkama saada, räägivad nad aeglasemalt ja kasutavad lihtsamaid lauseid. Naeratades esitavad nad teile küsimusi, millele saate jah-ei vastuseid anda. Neil on hea meel, kui turistid püüavad nende keeles rääkida.
Ka Trieris tiirutab ringi kahekordne turistibuss ja linnaekskursiooni kuulamiseks saab valida saksa, inglise ja prantsuse keele vahel. Sõit kestab samuti ligi tunni, kogu jutt ei jääks meelde ka siis, kui kõikidest lausetest peensusteni aru saaks.
Linnapilt on üldjoontes niisugune, nagu kõikidel vanadel Saksa linnadel, Riia ja Rewal kaasa arvatud, mida oleme seni näinud, olgu reaalsuses, postkaartidel või unenägudes. Kirikud ja katedraalid, arvukalt apteeke, gildihooneid, restorane, õllekaid ja muud. Väga palju on vanalinnas jalakäijate tänavaid, kuhu autodel pole asja. Kuhu need tülikad kastid on tegelikult pargitud, ei jäänudki mulle silma.
Kohti, kus süüa ja juua, leidub Trieris lõputult, kuid kui oled läinud Saksamaale ja soovid, et kõrv saksa keele saatel puhkaks, pole just kõige parem, kui sätid ennast kallisse restorani vanalinna südames ning avastad, et oled ümbritsetud jaapani ja inglise turistidest. Seetõttu jäi mulle kõige paremini mällu pisike pizzarestoran teatri vahetus läheduses, mis tänavalt vaadates eriti silma ei paistnudki, kuid oli just selline koht, kus sakslased ise käivad.
Omamoodi vaatamisväärsuseks osutusid Saksamaal lapsed, kes ronisid uhketel purskkaevudel kujukeste vahel. Paistis, et vabakasvatuse saanud lapsed ei tahagi pahandusi teha ega midagi lõhkuda. Keegi ei kisanud.
Kahel õhtul nautisin Trieri suurepäraste näitlejate mängu sealses teatris. Just selle teatripubliku hulgas, tundes end osana sellest, tajusin, et mu ümber naerab ja aplodeerib vaba rahvas vabal maal. Neil pole olnud okupatsiooni nagu meil või nagu Ida-Saksamaal. Nad ei pea ennast mitte kellelegi tõestama, nad lihtsalt on. Nagu on olnud peaaegu alati.
Olen elus näinud palju head teatrit ning võin seetõttu kinnitada, et sealsed näitlejad olid tõeliselt head. Trieris pole oma teatrikooli, kuid teatri juures tegutseb stuudio. Ning just Trier oma Rooma-aegsete amfiteatri varemetega on ka suvise antiikdraamafestivali toimumispaik.
iii
JAANIKA KRESSA
