Kirjutab Jõgeva Gümnaasiumi 4a klass
Kilbik
Ühel päeval silmasin ma juba kahe kilomeetri kauguselt kedagi maja juurde komberdamas. Ning hetk tagasi selgus, et see oli täiesti tavaline Eesti jõekilpkonn, kes jõudis kohale kümne minutiga. Ju ta siis tankis oma kilbi bensuga täis, kui ta nii kiiresti siia jõudis. Kas te teadsite, et kilpkonnadele on ekstra välja mõeldud Kilbiku Statoil? Ega ju vist, sest need leiutati just kolm minutit tagasi. Muidugi minu idee järgi! Noh, kui nüüd see Kilbik oli minu maja juurde jõudnud, hakkas ta hirmsasti kaagutama. Jooksin siis tuppa talle saia tooma, aga kui tagasi jõudsin, leidsin enda eest jaanalinnusuuruse muna. Lõpuks, kui eemale vaatasin, nägin, kuidas Kilbik oma mootorit käivitab ning minema kihutab.
Marleen Petersell
Meil kodus
Oli juulikuu. Läksin õue lumesõda mängima. Nägin, kuidas karu üle küla lendas. Kodus nurrus mõnusalt hunt. Sinist värvi. Ta on nii nunnu, kui ta minu sülle poeb ja sinna magama jääb! See on kõige jubedam, kui kanad meie külla tulevad. Nad neelavad tervelt inimesi alla. Ma kardan õudselt kalu: neil on kuus jalga ja nii suured silmad ning peale selle jätavad nad igale poole oma bee?e võrke. Minu perega koos elab veel minu 2761-aastane vanaema. Ta töötab baaridaamina ja on ka poplaulja. Mul on veel noorem õde, ta on 3-aastane ja on läbi lugenud 9-meetrise raamatuvirna. Ta on kirjutanud täis veel 101 vihikut ja tal on käsil 102. vihik. Aga mina olen täiesti tavaline tüdruk, kes mõtleb vahel rumalusi.
Andra Aus
Sõbrad metsas
Üks pime, kaks tumma ja kolm jalutut kõndisid metsas. Järsku hakkas tumm karjuma, et ta näeb maja. Pime kohe vastu hüüdma: “Ja-jah, ma näen küll!? Jalutud hakkasid maja poole jooksma. Nad jõudsid mahajäetud majja. Sisse minnes hakkas pime rääkima: “Vaadake, siin on telekas ja siin on veel soe toit ja palju puuvilju.” Seal lõppeski kolme sõbra metsaskäik.
Siim Lani
Minu pere
Minu ema on dinosaurus, isa mammut ja õde vampiir. Mina ise olen täiesti tavaline vaal ja elan mulla all. Kahjuks olen ma pime. Kõik minu sugulased on loomad. See on vist mingi perekonna viga. Minu klassikaaslased on sipelgad. Kõik selle linna elanikud on haid. See on väga imelik. Küllap nad on minult mingi kohutava haiguse saanud, mis nad loomaks muudab.
Merili Vipper
Ükskord suvel
Ükskord, kui oli suvi, kohtasin ühte last. Ta näitas mulle tagurpidi maja. Me mõlemad ronisime katusele ja istusime seal. Me vestlesime ja ei pannud algul tähelegi kasse, kes lendasid meie poole. Nad olid väga kurjad. Neilt kukkus ka paar sulge ja ma võtsin need endale. Varsti seadsin sammud kodu poole. Kohtasin tee peal kurti, pimedat, tumma ja jalutut. Pime silmas mind kõigepealt, tumm teretas, kurt vastas jalutu küsimusele ja jalutu kõndis minust mööda. Ma läksin edasi. Lõpuks olingi kodus. See päev oli väga tõepärane.
Kati Raudmäe
Lihasepp
Ükskord elas üks sepp, kes tegi lihast asju: mõõku, kilpe ja muud. Ta sai seda liha lihaveskist. Sepp tassis lehmad veskisse ja sealt tuli liha. Liha oli raha, mille eest sai osta. Lehmad sõid ka liha ja nad olid väga paksud. Ta maja oli lihast, sest ta oli väga rikas mees. Mõne aja pärast tulid vargad lihapüssiga ja lasid lihapalle vastu maja. Sepp võttis oma lihast haamri ja virutas varastele vastu pead. Vargad said lihaseks ja jooksid minema. Ta sõi rahustuseks lihaõunu lihapuust. Ta oli parim sepp lihamaailmas. Kui ta veel surnud ei ole, elab ta praegugi.
Martin Mikk
Sambla-lammas
Elas kord põdrasuurune lammas. Ta lemmiksöögiks oli sammal. See lammas andis hästi soolast piima. Ühel suvepäeval roomas see lammas õue sammalt sööma ja talle lendas mitu sipelgat kabja otsa. Äkki tuli tal mõte minna karu jahtima. Näed, leidiski karu, värises teine nagu haavaleht lammast nähes. Lammas jättis karu rahule ning roomas edasi. Veidi roomanud, läks ta dusi alla, sest värske õhk teeb ju mustaks. “Loomulikult on see kõik sulatõsi,? rääkis üks poiss, kelle suu suitses nagu korsten.
Aureelia Mitt
