Alustame oma seekordset retke Puurmanist. Mastaapsete tee- ja sillaehitustööde tõttu pole ligipääsu Pedja jõele just lihtne leida. Lõpuks on kolm kanuud siiski vee peal ja juba esimesed mõlatõmbed tuletavad meelde elementaarsed kanuujuhtimistõed: kui 12-aastane Kaidi välja arvata, on see meile kõigile juba õige mitmes kanuumatk.
On reede õhtu ja veele oleme pääsenud alles pärast tööpäeva. Nii et Kirna matkaraja äärde jääva Altmetsa vaatetornini, kus ööbida oleme plaanitsenud, annab mõladega töötada. Vahepeal tekib juba hirm, et jääme pimeda kätte. Aga siis tulebki Jüriküla sild ja seejärel varsti ka vaatetorn. Kui kanuud kuival, ronime ruttu torni, et enne päikese metsa taha veeremist pilk hunnitule ümbrusele visata. Lisaks kaunile vaatele ootab meid ees väike lisaüllatus: torni ülakorruse lauale on keegi jätnud pooliku maasikakarbi. Maasikad on täiesti värsked ja imemagusad ning kuluvad väsinud seltskonnale turgutuseks hästi ära. Kes iganes marjad sinna jättis ? olgu ta tänatud!
Ööbimegi tornis: nii säästame telkide üles- ja kokkupaneku jagu aega. Hommikul jätkame teekonda Londoni suunas: nii nimetatakse kohta, kus Põltsamaa ja Pedja jõgi Pede jõeks ühinevad. Võrreldes Põltsamaa jõega on Pedja vist veelgi käänulisem ja hulga aeglasema vooluga. Nii et veevoolust kanuu edasiliikumisele just suurt tuge pole. Kui edasi tahad saada, anna muudkui mõla!
Aga hullumoodi ilus on Pedja küll, vähemasti selle koha peal. Vesi on imeselge ja kõik, mis jõepõhjas kasvab, hästi näha. Tavalisim pilt on umbes selline: põhjas kasvavate pruunikate kortsus ja sakiliste lehtedega taimede (vabandust, botaanikud ? ma tõesti ei tea, mis need on!) vahelt siuglevad välja graatsilised ja tükati omavahel keerdunud väädid, mis lõpevad veepinnal hõljuvate vesikupulehtedega. Silme eest läbi jooksev pilt on nii lummav, et kui keegi selle videosse võtaks, võiksin seda vist igal õhtul uinumise eel vaadata.
Koostööharjutus
Peale jões vilksatavate kalade kohtame hulgaliselt linde, paar pesakonda pardipoegi kaasa arvatud. Loomi me ei kohta. Küll aga tuleb meil varsti silmitsi seista kobraste käte- või õigemini hambatööga. Üks kahest kopratammist on nii kapitaalne, et kanuud tuleb kaldale tirida, metsast läbi tassida ja siis uuesti vette lasta. Metsarada on kõvasti sisse tallatud, nii et me pole kaugeltki esimesed, kellel see operatsioon läbi teha tuleb. Algul arvame, et peame kraami (aga kahe ööbimisega matkale tuleb seda kaasa võtta omajagu!) kanuudest välja tõstma, ent kui kuuekesi esimesest kanuust kinni rabame ja tassida proovime, selgub, et jõud käib ka varustust täis kanuust üle. Keel on küll vesti peal, kui kõik kolm kanuud teisele poole kopratammi saavad, aga ajavõit on märkimisväärne.
Kopratammide ja väiksemate takistuste ? enamasti jõkke langenud puude ? ületamine ongi väga tõhus meekonnatöö harjutamise vorm. Õigupoolest polegi need takistused ainult tüütud ja aega viitvad, vaid need lisavad matkale ka vürtsi, tekitavad adrenaliini ja õpetavad kaaslasi paremini tundma.
Mida õhtu poole, seda suurema igatsusega hakkab silm otsima märke Londoni lähenemisest. Kui lõpuks kohale jõuame, peame tõdema, et inimesi on seal juba omajagu. Mitte just niipalju kui Suurbritannia samanimelises pealinnas, aga kindlasti rohkem, kui me seal varasematel kordadel kohanud oleme. Esialgsed kõhklused, kas maabuda või sõuda veel tundi kolmveerand järgmise peatuskohani, hajutab kaldalolijate lahke kinnitus, et oleme teretulnud ning et järgmine peatuskoht on veelgi ülerahvastatum: kalamehed olid sealt just mootorpaadiga mööda tulnud.
Omad ja võõrad
Selleks ajaks, kui telgid üles saame ja väliköök eelmistest söögitegijatest vabaneb, oleme juba unustanud, et inimesed, kellega laagripaika jagame, olid alles äsja võõrad. Taga targemaks: kui saabub veel neli kanuud lärmaka noorteseltskonnaga, kes otsekoheselt teatab, et neil on plaanis valju muusikat kuulama ja pidutsema hakata, tunnetame meie, kohalolijad, end automaatselt omadena ja tulijaid võõraste sissetungijatena. Teeme beibe- ja macho-seltskonnale viisakalt selgeks, et meil siin rohkem penskarite puhkekodu re?iim. Noored valavad endale ?lisakütuse? sisse ja mõlavad edasi. Ainus, millest ma tuhkagi aru ei saa, on see, miks nad Tallinnasse ei jäänud, kui nad mürtsumuusikat kuulata tahtsid.
Tänu noorte lahkumisele kujuneb Londoni ööelu detsibellivaeseks, aga mitte olematuks. Lõkke ümbert kostab jutuvada kella kolme-neljani. Öises jututoas osalenud Birgit kiidab hommikul, et pole nii huvitavate inimeste sekka just tihti sattunud. Üks kalameestest, kes praegu Tallinnas peeni mullivanne teeb, osutunud päritolult suisa selle kandi inimeseks. Temalt sai Birgit vastuse (või vähemasti ühe võimaliku vastuse) küsimusele, miks seda paika Londoniks kutsutakse. Siin lähedal elanud nimelt kunagi mees, kes puhus mingeid erilisi pudeleid, mida Londonisse viidi. Sinna päris Londonisse.
Londonist Palupõhja ? meie matka Emajõe-äärsesse sihtkohta ? pole just palju maad. Ometi jõuame sel lühikesel pühapäevahommikusel teekonnal saada unustamatu inimelamuse. Veidi enne Emajõele jõudmist näeme Pede kaldal kasvuhoone moodi kilemajakest ning selle juures toimetamas meest ja naist. Mees ? mõnus habemik ? küsib, kust me tuleme ja kuhu läheme, ning ütleb siis, et tema on juba 35 aastat igal suvel paadiga jõgesid mööda sõitnud. Nüüdki tuli ta kodulinnast Tartust ära juba kümmekond päeva tagasi ja enne paari nädalat naasta ei kavatse.
?Puhkus jõgedel on parim puhkus. Siin liiguvad eranditult väga toredad ja huvitavad inimesed ning tõelised loodusesõbrad,? ütleb habemik. Ning temast kiirgab sellist elu- ja vaimujõudu, nagu oleks ta mingi müstiline jõekuningas, kelle jaoks jõed pole lihtsalt voolav vesi, vaid tukslevad veresooned Eestimaa ihul.
Kolme minutiga end igaveseks mällu söövitanud mees paneb mu mõtlema: tõepoolest, peale linna- ja maainimeste on olemas veel metsa-, mägede-, saare-, mere- ja jõeinimesed. Ma ise tunnen end iga aastaga üha rohkem viimaste sekka kuuluvat. Mis siis, et jõge mööda kulgedes pole lühim tee kahe punkti vahel kunagi sirge.
RIINA MÄGI
