Möödunud sajandi kuuekümnendate aastate lõpuks ja seitsmekümnendate alguseks oli Stalini surmale järgnenud sulaaeg Nõukogude Liidu vabariikides mööda saamas. Taas räägiti rohkem Punaarmee võidukatest lahingutest Teise maailmasõja ajal, nõukogude võimu eest võitlejate arvukusest ja vaprusest.
Ka Eesti koolides nõuti, et õpilastele rõhutataks, kui palju oli meie riigis noil pöördelistel aegadel tulihingelisi nõukogude võimu pooldajaid. Koolide pioneerimalevad said karmi käsu leida endale üks kohalik punane kangelane, uurida tema elulugu ja taotleda malevale tema nimi.
Tollase Võru rajooni Mõniste 8-klassilise kooli pioneerimalev hakkas näiteks kandma Leho Mõttuse nime.
See noormees oli punasele ideoloogiale sobiva legendi järgi partisan, kes sõja ajal vabatahtlikult Nõukogude Liidu tagalasse evakueerus ja sealt parašütistina kodukanti saadeti — ikka noore nõukogude kodumaa eest võitlema.
1969. aastal ENSV Keskarhiivist selle kooli pioneerimalevale väljastatud teatis on napp. Seal on muu hulgas kirjas, et Võrumaal Varstu vallas sündinud Leho Mõttus oli nõukogude korra ajal Valgas ajalehe Valga Bolševik vastutav toimetaja, evakueerus Nõukogude Liidu tagalasse ja tuli 1942. aasta oktoobris Valgamaa partisanide grupi juhina Eestisse. Sai Võrumaal 1942. aasta 19. oktoobril ühe talu põllul tulevahetuses surma, teistel andmetel langes aga sama aasta 28. oktoobril omakaitselaste haarangul.
Partisan talu rehealuses
Saatuslik metsaäärne talu, mille rehealuses partisan end enne surmasaamist varjas, oli Mõniste vallas. Samas vallas elas ka Leho poolvend, kelle juures ta ilmselt samuti aeg-ajalt redutas.
Võõra talu peremees (kulak, teadagi!) nägi aga teda oma rehes ja teatas kohalikele omakaitselastele. Korraldati haarang ja põgenev partisan lasti talu lähedal maha. Metsaserva, Mõttuse hukkumiskohta paigaldatigi möödunud sajandi seitsmekümnendatel mälestuskivi, mis suurejoonelise miitinguga avati, pioneerimalev hakkas kandma tema nime.
Mulle, tollasele koolilapsele jäid aga kodus kahe kõrva vahele kinni needki jutud, mis koolis edasirääkimiseks mõeldud polnud.
Talu peremees, kelle rehe all Mõttus end varjas, poleks teda nägemagi teinud, kui võõras ise ähmiga talle parsilt revolvrit vastu poleks suunanud. Et Leho mingi veendunud partisan polnud, vaid pisut eluvõõras kaunishing, kes võõra võimu tööriistaks tehti, teati Mõnistes juba tol ajal. Kui aga Punaarmee taas Eestisse jõudis, said noor talumees ja tema pere loomulikult peagi lähetuse külmale maale, sest leidus kaasajooksik, kes uuele võimule teada andis, kes ja kus mida tegi. Seotus sama juhtumiga viis Siberi-teele veel mitmeid tolle valla mehi.
Lootustandev noor luuletaja
Hiljuti sattus mulle aga näppu raamat “Keskusteluja Valev Uibopuun kanssa/Vestlusi Valev Uibopuuga”, kus selle autor Pertti Virtaranta pagulaskirjanikku soome keeles küsitleb ja Uibopuu talle eesti keeles vastab.
Küsitlenud on Virtaranta Lõuna-Eesti juurtega kirjanikku 1980. aastatel Lundis, raamat ilmus 1991. aastal Helsingis.
Ja seal on paaril leheküljel juttu ka Leho Mõttusest.
Nimelt teadis Uibopuu seda noormeest ajast, mil ta enne sõda Eesti Vabariigi ajal Valgas ajalehe Lõuna-Eesti juures töötas, andeka luuletajana. Mõttus oli olnud mõnda aega ka üks selle lehe toimetajaid.
Uibopuu sõnutsi sai Mõttus ajakirja Eesti Noorus kirjandusvõistlusel luuleauhinna, tal oli koostamisel luulekogu, mis aga peatselt alanud sõja tõttu trükki minemata jäi.
Noormees oli toonud mõnikord Uibopuule oma luuletusi näha. Kirjaniku arvates olid need andekad ja seetõttu oli mõni salm ühest meeleolukast sügisluuletusest talle lausa pähe jäänud:
Nüüd astub külmil jalul
öö varjudes sügise hall.
Ja karmid on valgevalul
ta jäljed mu akna all.
Ja nagu oma peatset saatusepööret ette aimates:
Ja seisatab süda hetke,
rumal süda, kel valus see,
et kõige elava retke
kord lõpetab surma risttee.
Valev Uibopuu sõnul kirjutas Leho Mõttus ka novelle. Veel teadis ta Virtaranta pärimise peale rääkida, et Leho Mõttus oli pärit Mõnistest, tema saatus oli aga sõja ajal segane. Ta evakueerus (või evakueeriti) Venemaale, pandi seal parašütistide kooli, saadetigi parashütistina Lõuna-Eestisse, varjas end kusagil küünis ja kui hoone sisse piirati, laskis ennast maha.
Keegi ei kuule enam
Kui palju vastuoksusi ühes lühikeses eluloos! Ja kindlasti pole Leho Mõttus erand, kui kõne all möödunud sajandi 40ndad.
Valev Uibopuu sõnul oli Mõttuse tegutsemine parašütisti ja partisanina talle täiesti ette kujutamatu. “…ta oli kõike muud kui militäär või sportlane, olles nõrga kehaehitusega ja üsna, võiks öelda, otsustusvõimetu ja aeglane oma reaktsioonides,” on Uibopuu Virtarantale rääkinud, lisades veel, et kasutas Leho Mõttuse kuju ühe tegelasena oma romaanis “Keegi ei kuule meid”.
See romaanipealkiri sobib ülaltoodud lugugi kokku võtma.
Ammu on mulla all kirjanikukalduvustega ja pisut eluvõõras noormees, kellest punavõim partisani tegi. Tema haudki on teadmata. Igavikuradadel on nüüdseks ka tolle talu peremees, kelle rehe all õnnetu “võitleja” ennnast varjama juhtus. Saatus tahtis siiski nii, et tema koos perega aastate pärast kodumaale tagasi jõudis, kuigi elu paremad aastad Siberisse jäid ja pisipoeg võõrasse mulda tuli matta.
Ja keegi ei kuule enam, mis neil meestel, kelle saatust võimumängud omatahtsi väänasid, tegelikult öelda oli, mida kumbki neist elult lootis.
i
KAIE NÕLVAK
