Lõunaosariiklased?

Lõuna aegu sõitsime koos hommikuse autojuhiga Tähtverre tagasi. Olime rääkinud usalduslikult juba teel Palamusele, järelikult võisime jätkata. Tema oli kuulanud raadiot ? mida mina ei tee ? ja oli erutatud ühe meie parlamendipoliitiku sõnadest, mille mõte oli, et elu Eestis koondubki Tallinnasse ja lõunaosariiklased kas jäävad maha või kolivad ka pealinna. Ning autojuht palus minu kommentaari.

Ma tean seda poliitikut. Me ei ole sõbrad, kuid mõnda asja me oleme teinud koos. Tema määratluse järgi ei ole ta ise ?lõunaosariiklane?, sest ta on sündinud Pärnus. Läänerannikul. ?Lõunaosariik? on temasuguse arvates kogu sisemaa Harjumaast lõuna poole, Läti ja Pihkvamaani välja. Jüri tagant Vaidva jõeni. Prantsuse keeles tähistatakse mõnikord sellist sisemaad sõnaga ?provints?, ehkki see on eksitus, sest Provence asub Vahemere-äärsel rannikul.

Aga kui keegi ütleb minu kohta, et ma olen ?lõunaosariiklane? ja sellel ütlejal on käes Riigikogu võim, hakkan ma vastu. Mitte sünni poolest (olen pärit Nõmme servast Männikult). Ka mitte Ameerika ajaloo kaudu. ?Lõunaosariiklane? on selle poliitiku mõttes küll mitte sõimusõna, kuid siiski halvustav. Olen enam kui kord öelnud enesest, et ma olen ?maalt ja hobusega?. Kuulsin seda väljendit esimest korda oma tudengilt, Orissaare gümnaasiumi praeguseltki õpetajalt Signe Söömerilt ? kes vormiliselt on ju hoopiski ?mere tagant ja paadiga?. Kuid ma ei halvusta ennast.

Sõna ?lõunaosariiklane? seevastu annab mõista, nagu elaksin ma vales kohas. Kui on vale koht, siis võib olla vale ka riik. Koguni vale elu. Mul tekib hiilimisi see tunne, nagu tahetaks küüditada ka iseseisvas Eestis. Kuna Siber ja Kamt?atka enam ?meie? käes ei ole, siis saab meiesuguseid küüditada ainult elust välja.

Ajalooliselt on tõesti ilmne, et ühiskond koondub rannikule. Põhjus on lihtne. Meri on võrreldes metsaga ammendamatu ressurss ning kõige vähem kulukas transpordikanal. Ent nii meie iseseisvuse kestvuse kui ka rahvusliku julgeoleku seisukohast on täiesti väär ja õigupoolest sootuks lubamatu muuta Eesti riik haavatavaks kõigest ühest kohast. Nimelt kaelast.

Kui pankur hajutab riske, siis riigi jaoks peab see olema veelgi loomulikum. Ma ei ütle, et sellele pole mõeldud või et midagi pole tehtud. Imavere on praegu midagi muud kui tosinkond aastat tagasi ja see on ainult üks näide. Sügissuvel käisime tollesama eespool viidatud poliitikuga Ahjal, Moostes ja Põlvas ? ka seal on hoolega tööd tehtud.

Millest jäi nukker mulje, oli Valga?Uulu maantee äärne Mulgimaa. See on teatavasti üks neid kante, kus eesti rahvuslus sündinud. Kui sünnikoht jääb rääma, on lapsed järelikult kasvanud võõriti…

Eesti regionaalpoliitikat on harjutud käsitlema kui eeskätt territoriaalset haldusreformi. See on läbinisti bürokraatlik lähenemine ja seega sõge. Regionaalpoliitika, üldse igasuguse poliitika sisuks peab olema inimese elamise võimalikkus. See ei ole lihtne ülesanne, sest tingimused võivad olla väga erinevad ka väga väikesel maal.

Iidlat ja tema kaudu Ahtmet lahutab Jõhvist vaevalt pool kilomeetrit. Ometi on nad mitte Jõhvi linnaosad, vaid kuuluvad Kohtla-Järve alla, mille kesklinn asub Jõhvist hoopiski teisel pool, kümmekond kilomeetrit Ediselt ja Kukruselt Tallinna suunas. Iidla on suuresti Kohtla-Järve magala. Inimestel, kes seal elavad, on vähem asja Jõhvi tööle ja rohkem asja Jõhvi turule ning kaubamajadesse. Nad on transiitjõhvilased, pärit Paabelist.

Nad ei ole ?lõunaosariiklased?, sest Iidla asub Ida-Virumaal Kirde-Eestis. Ida-Viru omavalitsuspoliitikas eristatakse ka niisugust mõistet nagu ?lõunaregioon?. Need on need alad, mis jäävad Mäetaguselt lõuna poole ja läände. Alutaguse selle sõna õiges mõistes. Sinna on võõrastest asja marjulistel ja seenelistel ? nagu ka nendel, kes tahavad endale ilusaid puunõusid. Öelda sealsete inimeste kohta, et nad on ?lõunaosariiklased? ? minu arust ei ole iseseisvus mõeldud narrimiseks.

Umbes nii ma sellele Oskar Lutsu sugulasele ka vastasin. Ta ei naernud, kuid tunnistas, et näeks mind teinegi kord.

Peeter Olesk