Põltsamaal pART galeriis on vaadata Tarrvi Laamanni näitus IMPULSS. „Näitusehooaeg on praegu, see tuleb siis, kui tööd valmis saavad ja näitusepinnad vabanevad,“ ütles kunstnik, kelle tööd on praegu peale pART galerii vaadata ka Fahle Galeriis ja kohviku Wabadus teisel korrusel.
Põltsamaal näitas Tarrvi Laamann oma töid ka viis aastat tagasi. „See on ikkagi keset Eestit, kõige tähtsam koht,“ ütles kunstnik, kes oma näitusi pole kokku lugenud. „Aktiivselt olen näitusi teinud umbes 25 aastat. Võibolla igal aastal näitus või kaks. Ja ükskord oli paus kaks aastat,“ nentis ta. Enamasti ja olulisemad näitused on olnud Eestis, aga natukene mujal ka. „Sedasama näitust tahan viia Jamaicale, võibolla selle aasta sees,“ ütles Laamann.
Laamann on ääretult mitmekesine mees. Aastaid on ta töötanud lennufirmas lastimise planeerija ja instruktorina, õpetanud maalimist kunstikõrgkoolides, juhendanud töötubasid, tegutseb juba paarkümmend aastat raadiodiskorina ja vahel korraldab reise Jamaicale. „Olen seal palju käinud. Eestlased tulevad sinna ja siis ma aitan neid välja. Hakkan kunagi seal saadikuks või aukonsuliks,“ lubab ta.
See, et Tarrvi Laamanni pildid on eestlase kohta tavatult värvilised, tulebki ilmselt sellest, et ta on olnud väga paljudes kohtades ja talle tohutult meeldib reisida.
Üheski Eesti muuseumis millegipärast Tarrvi teoseid ei ole, küll aga Soomes, Tampere muuseumi kollektsioonis. Rahvusraamatukogu on saatnud ühe Tarrvi Laamanni raamatu Washingtoni Ameerika Ühendriikide Kongressi raamatukokku. „Olen mõelnud, et võiks ju varsti olla ka Eesti muuseumides. Ma ei kirjuta üles, kelle kätte ma oma asjad müün. On maale, mida on ainult üks. No aga eks nad siis hiljem ostavad mu tütre käest,“ muigab kunstnik.
Näitus IMPULSS
„Mis impulss. Olen aru saanud, et suurema osa oma töid olen alustanud välismaal või vähemalt saanud impulsi või mingi idee. Kunagi tegin reisidel visandeid, tulin Eestisse ja tegin nende järgi mingeid asju. Nüüd teen pigem reisil poolenisti töö valmis, ja võibolla lõpetan seal või Eestis. See on emotsioon, umbes nagu reisifoto. Aga ega ma ei otsi reisides jäädvustust, pigem elumõtet. Ei otsi seda „tadž mahali“. Kuigi tegelikult Tāj Mahal on väga ilus koht. Ikkagi armastusele ehitatud, nagu Kadriorgki – armastuse loss. Niisuguseid kohti tasub minna vaatama, kui mõelda, miks need asjad on tehtud, eksju!
Reisides kogutud impulss jõuab lõuendile või mingisse muusse formaati. Kunstnikuna olen üpris tundlik selle suhtes, mis igal pool toimub, tunnetan ümbruskonda. Oleme räigelt mõjutatud ümbritsevast keskkonnast. Ma muutun sisemiselt õnnelikumaks, kui olen näiteks puhkusel – loogiline muidugi. Kui reisin ja olen eemal kohast, kus ma pean väga palju arveid maksma – nagu Eesti –, siis ma olengi õnnelikum ja minu kunst muutub ka paremaks. Tuleb paremini välja. Ma ei taha seda halli ja viginat lõuendile panna. See ei ole minu stiil, ma ei ela nii välja. Tahan sinna panna häid asju,“ selgitas kunstnik Tarrvi Laamann.
„Ma olen kunstnik lihtsalt, ei ole teadlane. Kontseptualist ka, aga mulle meeldib ikkagi ilu,“ jätkas kunstnik. Mis on ilu? „Elu ise on ilus, kui ei ole valus, on ju päris ilus olla. Kui lihtne füüsiline valu või hingevalu ehk suur mure kaob, on päris ilus olla.
Hingevalust maalimisse ma ei usu, nagu ka mure ära joomise võimalusse. Ei tea ka, kellele seda hingevaluga maalitud maali vaja on siis? Mitte minule, igatahes. Kahjuks on muuseumis nende kunstnike tööd, kes oma hingevalu maalidesse panevad, ja mitte minu omad,“ muigab Tarrvi selle ebaõigluse peale. „Veame mured muuseumisse ja säilitame seal sajandeid.“
Impulss Põltsamaal
Kust on saanud alguse Põltsamaal eksponeeritud pildid? „Käisin Indias tegemas töötubasid. Nii budistlikus kloostris (samas linnas, kus Biitlid olid, mitte küll samas aašramis), väärkoheldud tütarlaste koolis, kus elavad, õpivad ja on kaitstud vägistatud, kodutud, peksa saanud tüdrukud kui ka kohalikus eliitkoolis. Kõik need lapsed tegid kunsti mingis mõttes ühtemoodi, kümneaastased mungad kaklesid värvide ja kohtade pärast. Kui lapsed said aru, et minuga võivad koos teha, mida nad tahavad, tulid ägedad asjad.
Alustasin neid töid koos lastega ja sain neilt impulsse ja pärast tõmbasin Eestis lõuendid pingule ja maalisin lõpuni. Needsamad teosed on Põltsamaal ka üleval. Ja Jamaical alustatud asjad. Suht ilusad tulid välja, aga erinevad on ikka. Kes samades paikades on käinud, tunnevad ära, kust impulss pärit on, kuigi kõik on minu tehtud ja minu käekirjaga,“ rääkis kunstnik Põltsamaa näitusest.
„Eestis mulle meeldivad maakohad rohkem. Depressiivsed väikelinnad? Aga nad ju ei ole depressiivsed, see on ainult laul. Siin on depressiivne,“ osutas Tarrvi Vabaduse väljakule Tallinnas, kus vestlesime.
„Siin tuleb mõelda pikalt, enne kui ateljeest välja tulla. Väikelinnas on kunstnikuna parem olla, omas tempos ja vibe´is. Tundub, et lõunapoolsed inimesed oskavad võtta rohkem aega enesele. Aga ega see kliima ka iseenesest kurja tee. Islandil on hullem kliima, aga inimesed on helgemad. Pigem on see poliitgeograafiline kliima, mis meile liiga teeb.“
ANDRA KIRNA
