Põltsamaa lossipäevad polnud esimeseks rahvarohkemaks suvesündmuseks mitte ainult kohalikule rahvale ja kaupmeestele, vaid ka esinejad said üle pika aja tunda mitmesajapealist publikut.
Nii juhtus ka kaugelt Seto-maalt külla saabunud Eesti vast ühe hinnatuma, suuremate ja väiksemate pidude ehtega, Nedsaja Küla bändiga.
Vara pidi tulema hakkama
Mehed tõmbasid rõõmsate rahvalike viisidega peomeeleolu lossiplatsil esimeste taktidega üles nagu niuhti, vaatamata sellele, et bändi esiliige Toomas Valk pidi tunnistama, et nii vara ja nii kaugele pole tal õnnestunud enne jõuda. Et kell kümme lõõts lahti lüüa, oli mehe sõnul Setomaalt Põltsamaale tulles tarvis juba kell seitse hommikul liikuma hakata.
„Meie eelmine avalik esinemine oli 7. märtsil, naistepäeval,” tunnistas Iisak Sulev Andreller, kes on bändi bassimees ja on küll seto juurtega, kuid üles kasvanud ja elanud väheke suuremas paigas, kui üks Euroopa Liidu ääreala küla. Nimelt on ta vahetanud miljonite linna Toronto Nedsaja vastu ja tunneb end seal kolmekümne inimese keskel ja vahetus naabruses sama koduselt või isegi kodusemalt. „Vahet pole,” ütles ta naerdes.
Niisiis astuti neli kuud hiljem siis Põltsamaal uuesti publiku ette. Toomas Valk lisas, et nii pikka pausi pole meestel varem olnud. „Saame elada ka muusikat tegemata. Jääme ellu. Käed on otsas ja oskame tööd teha,” kinnitas Valk. „Maal ja talus elades on alati asju, mis vajavad tegemist. Oli isegi positiivne, et oli aega neid teha. Sai isegi laupäeviti saunas käia. Seda pole mitu aastat teha saanud.”
Toomas ja Iisak elavad Nedsaja külas alaliselt, Paul Hunt suviti. Iisak on veel elanud ka Tallinnas ja tuli püsivalt Lõuna-Eestisse elama seitse aastat tagasi.
Ees ootab siiski tihe suveprogramm, kus põhilised ja veel üsnagi kindlad ülesastumised saavad olema juubelitel ja teistel erapidudel. Ka suurüritusi on esialgsete plaanide kohaselt siiski toimumas. Järgmine esinemine peaks, ja loodetavasti toimubki, 17. juulil Peipsi järve festivalil, kus on varem esinetud juba kolmel korral. Seal lauldakse merelaule, mis sest, et Nedsajas merd pole ega järvegi mitte. Küll on seal aga igati arvestatav külatiik, mis annab piisavalt inspiratsiooni.
Kaupmehed müümas
Ka laada kaupmehed said esmakordselt värske õhu kätte, kui niimoodi piltlikult öelda saab. Avinurme mööblimeister Gunnar Simmul, kes tavaliselt veedab suved enamasti laatadel, ütles, et tal pole suve jooksul kunagi nii palju tööd olnud kui sel aastal.
„Eesti inimene on hakanud aru saama, et puit on hinnas,” sõnas Simmul. „Ma ise puitu ei liimi, tellin firmadest ja arvatavasti on see ikka meie oma Eesti metsamaterjal. Olen rahul. Sain kriisiajal kodus omi asju teha. Muidu käin laatadel naistepäevast jõuludeni. Vahel on juhtunud, et pole midagi müüa. Siis teen kaks kolm nädalat kaupa juurde, et tellimusi täita. Laadal aga peab käima, sest inimene tahab näha. Ta tuleb ja katsub, kuidas see kummuti sahtel käib. Olen pidanud selgitama, et need pole poe kummutid, et ma ise teen, ning siis on kohe asi teine.”
Ka Gunnari ajagraafik on asunud täituma. Juba sel nädalal lubas ta oma tehtud mööbli üles sättida Mustvee linnapäevadel. „Ei oska ju veel öelda, palju neid laatasid lubatakse.”
Ka Põltsamaal oli tarvis piirangutest kinni pidada. Lubatud publiku arv oli 1000 inimest ja eks umbes nii palju ka rahvast keskpäevaks laadale ennast sättinud oli. Piletilauas öeldi, et nad jälgivad täpselt, mitu piletit müüdud on. Ka turvameeskond oli olukorral silma peal hoidmas.
Rahva seas liikudes oli tunda, nagu oleks millestki jubedast üle saadud ja tunti juba ennast üsna vabalt. Kas viirusepuhang on kontrolli alla saadud, veel täie kindlusega vast keegi väita ei saa, kuid tahet, et elu edasi liiguks, oli kõigi koosolijate pilkudest võimalik välja lugeda.
INDREK SARAPUU
